Nii kasvavad Nurmenukud: MODERNISM JA VÕLUPILVED

Nagu alati, algas ka seekordne Kumu kunstitund kordamisega. Igas saalis rääkisid lapsed, mida nad mäletasid. Kordamine on tarkuse ema, nagu ütleb vanasõna ja see peab paika. Meie Nurmenukukesed on tõeliselt tublid ja mäletavad erakordseid fakte. Isegi keerulise skulptuuri materjali nimetus- marmor, on selgeks saanud ja meelde jäänud.

Muuseumiõpetaja Andrus viis meid uude saali, kus oli palju uhkeid maale. Kuulasime lugusid Eesti kunstnikest, kes Pariis oma sõpruskonnaga elasid ja kunsti lõid. Nimetus „Nälgivad kunstnikud“, oli meie lastele raske mõiste, kuna ei suudetud aru saada, et keegi saab olla nii vaene, et tal pole raha süüa osta. Kui õpetaja Andrus küsis, mis lapsed arvavad, miks neil oli selline nimetus, siis lapsed arvasid, et neil polnud aega süüa või kunstnikud olid pühendunud maalimisele, nad ei tahtnud süüa.

Õppisime vaatlema ja analüüsima maale. Mis tehikas oli maal tehtud või mida kunstnik üritas kujutada ja mida meie nägime. Mängisime mängu, kus poisid istusid ühe pildi ees ja väitsid tüdrukutele, mida nemad pildil näevad aga mida seal tegelikult pole. Ja tüdrukud, pidid väitma sama oma pildi kohta.

Näiteks puu, mis meenutas kaelkirjakut või mäed, mis meenutasid kaktuseid jne. Vaatasime kui erinevalt saab kujutada pilvi ja mis värvitoonides saab neid on maalitud.

Samas saalis olid ka mõned kujud peadest. Lapsed pidid valima oma lemmikkuju. Kõige populaarsem oli patsiga tüdruk aga huvitav oli see, et ükski kuju ei jäänud lemmikuta. Üks kuju oli tehtud erilisest laavakivist, mis asub mere põhjas, mis on tugev, musta värvi ja kauni läikega.

Seekordsest kunstitunnist jäid kõlama nimed: Konrad Mägi, Nikolai Triik, Jaan Koort. Oluline ei ole, et lastel nimed meelde jääks, vaid need jääks kõlama mälusoppidesse, kus nad teatud eluetappides välja saaks tulla.

Vaatasime Jaan Koort´i tuntumat skulptuuri „Metskits“, mida on kolm eksemplari: Kumus, Tallinna Linnamuuseumis ja kolmas on Moskvas.

Hugo ja veel mõned lapsed tundsid ära, et see kuulus kits asub Nukuteatri lähedal Linnamüüri juures. Kuulasime muistendit kuningast ja kitsest, kellest arvatakse tulevat ka Tallinna vana nimetus –Reval.

Lugu selline: „Endiseaegse nime Reval kohta jutustab legend, et linn saanud selle nime ühe metskitse tõttu. Kui kuningas Valdemar oli maa vallutanud ja rahva ristiusku pööranud, ratsutanud ta õukondlastega lusti ja pidanud jahti. Teiste loomakeste seas olnud ka üks imeilus metskits jahikoertele ette aetud. Viimane olevat kuningale nii väga meeldinud, et ta käskinud loomakese elusalt kinni võtta. Igaüks püüdnud kuningale meele järgi olla ja asunud kitsekest püüdma. Nähes, et teda igalt poolt piiratakse, olevat vaene loomake kõrge kaljuserva poole jooksnud. Kõik arvanud, et kitseke jääb nüüd seisma ja laseb ennast kinni püüda. Aga kitseke langenud hirmust ja väsimusest ning väljapääsu leidmata kõrgelt paekaldalt alla. Kukkumisel murdnud kaela ja saanud surma. Nunnavärava ja teise tõstesillaga värava vahel kõrgub teravalt esile paekallas ehk klint, mille peale kukkudes kitseke hukkunudki. Tallinna saksakeelne nimetus Reval on naiivselt tuletatud sõnadest "Reh-Fall" (metskitse kukkumine). Jaan Koorti kaunis skulptuur "Metskits" Nunne tänava haljasalal on seda legendi meenutamas. Skulptuur on langenud mitmel korral ka vandalismi ohvriks. 1997. aastal võeti üsna terviklikult säilinud vanalinn UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Enne kunstiklassi minekut viskasime end muuseumipõrandale pikali, sulgesime silmad ja unistasime suvistest pilvedest ning otsisime neis kujusid.