Häirekeskus kutsus lasteaedu ja koole meisterdama lumest 112, et kinnistada lastes ohu korral vajaminevat telefoni numbrit. Meie kasutasime selleks ära ühe ääretult vesise ilma millal lumi hästi pakkis. Palusin igal lapsel teha viis lumepalli, millest vajutasin vabaõhulaval seinale päästeameti numbri. Lapsed olid suurest ja vägevast numbrist väga elevil ja ootasid, et saaksid seda õhtul ka vanematele tutvustada, kuid ilm tegi oma töö ja päeva lõpus olid jäänud vaid seinale 11. Õnneks saime tähtsa tegevuse jäädvustatud ja usun, et laste mällugi sööbis see pilt pikemaks ajaks.
Läbi mängu ja juttude said lapsed teadmisi tuleohust, õnnestustest mis võib tabada kui oled hooletu ning sellestki kuidas käituda kui vajad abi sina või su lähedane. Paljudele lastele oli uudiseks, et tuletõrjujaid kutsutakse päästjateks ja et nad ei käigi vaid voolikutega tuld kustutamas vaid päästavad kõiki ja kõike,
Teema lõpetuseks otsustasime lastega külastada Nõmme komandot. Kingituseks joonistas iga laps hea tuju pildi ja ütles oma hea soovi päästjatele, mille ma piltide alla kirjutasin ja hiljem raamatuks köitsin.
Meid võtsid vastu kaks päästjat, kes rivistasid meid kõigepealt üles Tallinna kaardi ees kus saime näidata kust meie tuleme ja päästjad näitasid kus piirkonnas nemad töötavad.
Näitlikult saime teada millest koosneb päästjate riietus ja kui kiiresti nad selle selga peavad panema.
Edasi tutvustati meile päästeautot ja mida kõike see endas sisaldab. Saime teada, et auto sisaldab endas 3 tonni vett ja see saab tulekahju korral 5 minuti jooksul otsa ja selleks on olulised veevõtukohad (punased püstikud tänavatel), et üks voolik, mida päästja vedama peab tuld kustutades võib kaaluda kuni 90 kilo ( 3 kartulikotti kaalub nii palju).
Nägime "metallikääre" ehk tange millega auto avarii korral katki lõigatakse, et inimesi päästa.
Saime teada miks on päästjatel nii mitu saagi autos (kui puud teele langevad jms).
Nägime õhuballoone ja lesti ning selgitusi, et need kõik on vajalikud asjad päästjate igapäeva töös.
Ja siin on päästjate "võtmekapp" ehk vahendid millega avatakse uksi, aknaid ja muid vajaminevaid kohti.
Selline oli tuletõrjuja esimene töövahend!
Kõik lapsed said üle vaadata ka autokabiini, küll oli see alles kõrge. Kui üles upitasid lapsed end ise, siis alla lennutas neid tugev päästja oma käte vahel.
Nägime kõrvalruumis paati ja ATV ja saime teada, et ka need on ühed vahendid päästjate töös.
Kuna päästjate tööpäev on 24 tundi pikk siis nad magavad,söövad, treenivad ja pesevad end nagu kodus. Nägime lastega kui suur on nende köök ja millised nende magamistoad ja puhketuba.
Eriti vahva oli liftikapp kus saab välgukiirusel esimesele korrusele.
Lapsed said proovida kui raske on päästjate kiiver.
Väike janu kustutus.
Lahkudes nägime aga hoopis isemoodi päästeautot, pikemat ja vaid kahe uksega. See oli pärit Muugalt.
Et bussi ootamise aeg igav poleks käisime lastega Nõmme turul vaatamas kui lapsed uisuplatsil hullasid.
Meie esimene suurem õppekäik õnnestus suurepäraselt ja laste elevusest ja juttudest saime aru, et see meeldis neile väga.
