MIDA KÜLVAD, SEDA LÕIKAD

Kevadehõng tuli meie rühma  sibulalõhna ja mullaste näppudega.

Esimene kevadekuulutaja olid sibulad, mille lastega ühiselt purkidesse kasvama panime. Kuna sibulaid oli vähem kui lapsi, sai igaüks kas lõigata, kasta või purki pista sibulamugula.



 Mõne päeva pärast oli juba tore  tulemus näha. Nädala pärast saime juba supi peale rohelist lõigata. 



Kõige rohkem meeldib meie lastele siiski sibulat hommikusöögi kõrvale näksida ja mida pikem vars, seda uhkem. Suure sibula söömise tuhinas on juba vanad mugulad õuepeenrasse pandud ja uued sirguvad akna peal.

Päikesevalguse tähtsuses  ja soojusest rääkides tegime lastega katse. Panime kaks ühesugust sibulat erinevatesse tingimustesse kasvama.  

 

Ühe sibula  päikese kätte akna peale ja teise pappkasti riiulile. Kahe nädala pärast jälgisime muutust. 
Pappkarbis sibul oli küll pikaks kasvanud kuid oli väga nõrk ja valgete pealsetega. Aknal kasvanud sibul oli  krõmps ja roheline. 



Internetist juurde uurides saime teada, et päikesevalguse tulemusel tekkib fotosüntees, mis on omakorda oluline, et eraldada hapniku  õhku ja vajalike vitamiine meie kõhtu. Taimedel  on nagu päikespatareid, mis imevad enda sisse päikseenergiat ja eraldavad selle hiljem vajalikul moel tagasi. Karbis kasvanud sibulal seda energiat seega polnud. Lastega arutledes saime aru, et meiegi vajame päikest, et laadida oma patareisid ja olla kena jumekat tooni. Keegi ei tahtnud välja näha nagu kõhetu sibul karbis. Panime sibula aknalauale ja mõne päevaga oli ta  palju rohelisem. Kuid  kui kasulik, seda me ei tea, sest jätsime ta igaks juhuks söömata. Aga sibul, mis oli karbis olnud 4 nädalat, vajus longu ja kuivas lõpuks päris ära.

Meie uhke taimelava, mis kaunistab aknalauda aga aitas koostada Juhani ema Magne, kes tuli ühel päeval koos oma pottide, mulla ja seemnetega ja pani iga lapse soovi arvestades nendega koos midagi mulda. Suur aitäh talle! Iga laps jälgis oma potti ise ja kastis vajadusel. Rõõm oli tõdeda, et igast seemnest sirgus taim. 

 

Nüüdseks on taimed juba ümbergi istutatud, nobenäpud ja  mullasõbralikumad lapsed aitasid need õueterassil suurematesse pottidesse  seada.



 Igal  lapsel on taas oma taim, et selle eest hoolitseda ja teda jälgida. 
 Aknalaua hernepeenra istutasime lastega ühiselt ja meie suureks rõõmuks on seal hetkel, maikuu alguses, väikesed herned küljes. Pole minu silm sellist imet enne näinud!  Hoiame pöialt, et ka hernes nii palju valmib, et seda süüa saame, sest ega pott asenda  ikka õuepeenart.
 




 

Ootame  ärevalt soojasid ilmasid, et taimed õuepeenrasse istutada ja plaanis on ka oma kartul maha panna, et saaks teada kuidas täpselt need kartulid siis tekkivad. Sügisel saame ehk vanasõnale kinnitust „Üks ema, üheksa poega“.

TEATRIPSIK POLE SÖÖBIK....

Plirts, plärts, käes on  märts! Sellesse päikeselisse  kevadkuusse mahtus emakeelepäev ja teatripidu.

Juba kolmandat aastat toimus meie lasteaias Alasniidu Teatrifestival, kus lapsed esitavad lasteaiakaaslastele oma etendusi ja naudivad teiste lasteaedade lavastusi.

 Enne suurt festivali õppis iga rühm lavastuse, mille saalis teistele ette kandis . Meie valisime enda etenduseks „Kuidas tekkisid igihaljad puud“. Selle jutu jutustas meile sügisel puuhaldjas Pinni. Lugu rääkis sõprusest ja teineteisest hoolimisest.

Koos lastega valmistasime dekoratsioonid ja kostüümid. Saime selle  eest  Oscari galal tunnustuse kui KÕIGE PAREMAD KOSTÜÜMID. 

Sügisene laul kuldnokast ja sõbrakuu luuletus sobisid valatult etendusse.

Meie etendus oli nädala viimasel päeval, enne seda saime kõik teised lavastused ära vaadatud.

Vahva rongiloo esitasid väikese maja lapsed. Nende rongisaatja ja loomadest reisijad olid lihtsalt võrratud!  Etendus lõppes  vahva dzunglitantsuga, mis  pani terve saali tantsima.

Hiirehernestest olid saanud hiired ja rotid, kes üritasid endale  loodusest  toitu leida ja nii nad kõndisid maalitud taimede vahel. Ükshaaval tutvusid nad  taimedega, mis  kõik olid meie lasteaia rühmanimetuste lilled. Saime lastega teada, et meie Nurmenukk on rühmanimedest  ainuke lill looduses, mis on väga kasulik ja söödav.

 

Pääsusilm etendas loo öökullidest, kes ei saanud magada ja otsisid abi ravimtaimedest.  Nende uhke dekoratsioon  ja enda valmistatud maskid tegid lavastuse väga vahvaks. Õpetaja Anne parmupillimäng mõjus müstiliselt ja ilmestas etenduse sisu.

 

Kassikäpp aga lavastas loo  väikesest lillehadjast, kes oli veidi laisk. Nägime, mis tänu sellele  looduses juhtus. Kuid sõprade abiga saab üle igast murest ja nii lõppes seegi  lugu hästi.

 

Karukell, kes oli meie laste lemmik ja  pääses edasi   lasteaeda esindama Teatrifestivalil, tõi meieni liigutava ja õpetliku loo kuidas oma soovidega ringi käia.  Väike tüdruk Saskia loobus asjade soovimisest ja andis oma  võlusooviga  kõndimisvõime tagasi halvatud poisile.

Kuldking aga lavastas vahva loo kõrvitsast, mis oli ainest saanud „Naeris „ raamatust.  Toredad kostüümid ja laulud muutsid lavastuse rõõmsaks ja lastepäraseks.

Teatrifestivalil 25.märtsil vaatasime lastega teiste lasteaedade lavastusi ja nautisime lasteaia maskottide Lilli ja Lupu lõbusaid vaheklippe.

 

Kuid teatrikuusse ei mahtunud vaid etendused saalis. Ka toas nautisime teatrikuud täiega. Tegime lastega ise magnetteatrit, meisterdasime lauateatri, võtsime kätte käpiknukud ja mängisime nendega erinevaid olukordi läbi.

                                           

Emakeelepäeval arutasime lastega,  mis on eesti keeles kõige kaunim sõna. Ülekaalukalt võitis ARMASTUs!  Tõeliselt  ilus ja kauni tähendusega sõna!

Märtsi mahtus ka minu neljapäevane   pärimusmuusika koolitus Viljandis, kus  tõin  kaasa hulga vanu mänge ja regilaule, liisusalme  ja pillilugusid.  Kui ka mõni laul kipub ununema, siis rühma ostetud CD aitab meenutada folkloorilinnas õpitut.   Koolituselt tulles jagasin oma muljeid ja  tutvustasin uusi pille lastele. Hommikuringis vaatlesime  vaprat lumikellukest (kellest ma hiljem  lastele  toreda  lauateatri lavastasin)  parmupilli saatel. 

Palju nalja tegi lastele roopilli heli, mida on plaanis tulevikus  ka laste endiga valmistada, Nüüdsest  on meil rühmas tavaline parmupilli heli, mis kutsub  hommikuringi, äratab või  on saateks laulule või luuletuse lugemisele.

Teatrikuu võtsime kokku 1.aprillil kui kutsusime vanemad lasteaeda, et näidata kui tublid näitlejad meie Nurmenukud on. Küpsetasime lastega enne pidu pühadesaiakesi. Kõik lapsed said käed jahuseks ja magusaks!

Kuna meie etendus rääkis puudest ja peatselt olid saabumas kevadpühad, otsustasime koos peredega sel õhtul ka veidi meisterdada. Lapsed olid hommikul kaunistanud paberist pühademunad, meie poolt olid kasepärjad ning kasutades veel erinevaid kaunistusi said pered endale meisterdada kauni ja omapärase  mälestuse sellest õhtust.

Aprillikuus oli meid kutsutud Harkujärve kirikusse kus kohalik näitetrupp esitas meile loo "Kuidas loomad endale saba said". See oli tore võrdlus meie festivali etenduste vahel!

 

 

MU KODUKE ON TILLUKE, KUID TA ON ARMAS MINULE...

Veebruaris arutasime lastega teemal  KODU, SÕBRAD, ISAMAA  ja kuidas kõike seda hoida. Tuletõrjes käik ja sellekohane õpe lasteaias tuletas lastele meelde, et tikud pole mängimiseks. Õppisime kasutama 112 numbrit, et  teada millal sinna helistada ja mida siis öelda, et abi sinuni jõuaks.

Kuna paljud lapsed elavad lasteaia ümbruses ja meil oli plaanis seinale väike Alasniidu küla tekitada, käisime lastega jalutamas ja uurisime, mis number on tema majal, mis värvi on kodumaja ja selle katus jne.

Sõbrapäeval korraldasime rühmas PUNASE PÄEVA kus iga laps pidi selga panema midagi punast ning peolaualgi oli vaid punane toit, mida peale tantsu ja mängu väikesed peolised mõnuga nautisid. Koridori seinu kaunistasid pildid sõpradest ja jutukesed sellest milline kellegi sõber on.  Tuli välja, et tõeline sõber on see, kes sind ei hammusta. Kuldsed sõnad!

Meie armsa Eestimaa sünnipäeva tähistasime saalis. Peo juhatas sisse hümn, lapsed said teada, et see on meie kodumaa kõige tähtsam laul ja sel ajal seistakse püsti.   Sel tähtsal päeval oli saalis heisatud ka meie lasteaia lipp, mis sel aastal valmis. Edasi läks pidu rõõmsaks- õpetaja Renate rääkis rahvariietest, kodumaast, õpetas meile vahva Sabatantsu ja mängisime kõik koos erinevaid  tantsumänge.

 Pidu lõppes magusa kommiga, mis oli eesti lipu värvides. Sünnipäev peab ikka lõbus  ja magus olema!

 Et peomeeleolu ka tuppa tuua, selleks meisterdasid ja joonistasid lapsed Pikk Hermann torni, eesti lippu ja suitsupääsukest. 

 

Iga laps viis peopäevaks  koju ka enda meisterdatud rahvuslille-rukilille. Kes on meie president, milline on lipp ja meie rahvariided seda jäävad lastele igapäevaselt meenutama  kodumaa nurk rühmaruumis.