KARVASED JA SULELISED SÕBRAD

Veebruari esimestel päevadel külastas meid Sirje, kellel oli eelmise kuu lõpul sünnipäev olnud. Lapsed tegid Sirjele "Heade soovide raamatu" ja  suure puntrakalli! Mikk tegi Sirjele lausa krooni ja pani selle talle  pähe.

Kui esimesel veebruari nädala pühendasime sulelistele, siis järgmisel rääkisime kodustest lemmikutest. Teema sissejuhatuse tegi käpikkoer Muki, kes rääkis oma kurva loo, kuidas üks pere oli ta suveks endale võtnud. Kui sügis saabus, lahkus pere suvilast ja jättis koera maha. Arutasime lastega, kas see oli õige tegu ja kuidas saaks Mukit aidata. Rääkisime sellest, et enne kui looma võtta, tuleb väga hoolikalt arutada, kas kõik peres on valmis looma eest hoolitsema.

Lapsed rääkisid enda, vanavanemate või unistuste  lemmikloomadest. Otsustasime külastada Nõmme Loodusmaja, kus on palju eksootilisi lemmikuid.

Loodusmajas  püüdsid koheselt laste tähelepanu maod.

 Alustuseks istusime ühisesse ringi, kus tutvusime maja perenaisega, kes rääkis, mis maja see on, kes siin elavad ning seda kuidas need loomad on sinna sattunud.

Esimene eksootiline lemmik oli Madagaskari prussakas.

 Kõik, kes soovisid, said seda katsuda.

Elevust tekitas mao akvaariumist väljavõtmine. Oli neid, kes madu kohe kätte tahtsid võtta ja teised kes tahtsid maost võimalikult kaugele minna. Ja viimastel oli see võimalus olemas.

 Kuulasime mida madu sööb ja kuidas tema suu nii lahti läheb, et ta terve hiire korraga alla saab neelata. Vaatasime, kus on ta keha ja saba.

  Ja siis oli võimalus kõigil soovijatel maoga lähemalt tutvuda.

 Kilpkonnasid oli erinevaid. Ühed elasid vees, teised kuival pinnal.

Teises toas võttis meid vastu vali papagoide kädin.

   Toas, kus oli palju närisliste puure, oli päris tugev pissihais, mis laste näod krimpsu tõmbas. Lapsed said aru, et lemmiku võtmisel peab arvestama sellega, et pead mitu korda nädalas puuri puhastama, loomi toitma ja nende eest hoolitsema. Puuris oli vana küülik, keda lapsed said paitada.

Perenaise süles saime silitada pehmemat looma-tsintsiljat, kelle liigirohkus on kannatanud inimeste ahnuse tõttu, kes tahavad endale neist pehmeid kasukaid teha.

 Rott oli väle ja ronis õlalt õlale, kratsides nii mõnegi kaela ära.

Kaunid tuvid näitasid oma lendu.

Merisigade silitamise hetk. Merisead olid väga karvased.

  Poisid loevad kilbilt kiplkonna vanust. Saime teada, et kilpkonnad elavad kuni 80 aastani. Nii, et kuid sooviks  kilpkonna lemmikuks võtta, peaks sellega arvestama.

Õhtul tuli lasteada meile külla Hugo isa, kelle oli kaasas merisiga Ruudi.  Kuulasime vahvaid lugusid Ruudist, saime teada, mida ta sööb ja kuidas Hugo temaga mängib.

  
Kohe peale Ruudit saabus Robi ema nende pere lemmiku Jänksiga.
Mõlema looma puhul oli näha, et nad ei tundnud end eriti kindlalt ja soovisid kohe kuhugi peitu pugeda.

Jänku jäi tunniks rühma, kuni Robi judos oli ja lapsed said seda rahulikult jälgida ja toita.

Nädala jooksul joonistasid ja kirjutasid lapsed oma lemmikust, mille nad siis teistele ette lugesid ja näitasid.

Neljapäeva hommikul käisime Kristoferi koduõuel tutvumas nende pere lemmiku Rolloga. Rollo kartis algul ja hoidis perenaise selja taha.

Rollo näitas, kuidas ta oskab sitsida, lamada ja muid trikke teha.

Kristofer  Robin näitas, kuidas ta oma lemmikuga mängib.

 Lõpuks hakkas Rollo meiega juba harjuma aga nunnutada end teistel  siiski ei lasknud.

Laste tähelepanu köitis ka Kristoferi mänguplats, mille nad enne ära minekut ka ära said proovida.

Veel käisid meil külas Oskar Lukase kodused lemmikud- kass ja koer, Adeele-Liisa koer ja Hans Marteni koer.  Kaier ootab veel, et saaks tuua oma lemmiku meile näitada. 

Sõbrapäeval läheme Liisi Helenale külla, et ta saaks näidata meile oma kalu. 

Loodame, et lapsed, kellel on lemmik, said jagada teistega oma rõõmu ning teised kellel veel lemmikut pole, said teada kohustustest  ja tähelepanust, mida lemmik vajab. 

Pildistas ja kirjutas õpetaja Kaia