ÜKS TORE PORIKUU REEDE

Alustasime oma matkapäeva veidi omamoodi. Nimelt tõime pudrupoti õue ja iga laps sai vastavalt oma soovile ise õige koguse putru endale tõsta ja võidki sisse panna. Nii mõnigi laps, kes muidu kehva isuga sõi oma taldriku kenasti tühjaks.

Nii võis meie seiklus alati. Bussi ja trolliga seigeldes jõudsime kenasti vanalinna.

Õpetaja Renate saatis meile eelnevalt kirja, et ootab meid  vanalinnas kõige lühemal ja kõige magusama nimega tänaval.  Olles mitmeid lühikesi tänavaid vaadelnud ja arutanud, kas see on piiavalt magus nimi, leidsime õpetaja Renate lõpuks  Sajakang tänavalt.

 

 Alustasime seiklust Raeapteegi ees,  kus kuulsime toreda  mustendi martsipani tekkest. Kunagi ammu aega tagasi jäänud apteeker haigeks  ja tema  õpipoiss Mart oli teinud oma retseptiga rohu, mis kannab nime Mardileib ehk martsipan. Kõik lapsed said seda ka mekkida. Martsipani tükike kulus veel nii mõnelgi peatushetkel turgutuseks  kenasti ära.

 Raekoja platsil nägime risti, mis muistendi kohaselt oli ühe karistuse ära teeninud mehe lunastus.  Sellel  seistes ja üht vahvat korstent jälgides  sai  ühe soovi unistada.  Mõnigi laps tahtis seista soovimärgil mitu korda, et kõik soovid ära unistada.

Raekoja ees kuulasime jutte VanaToomasest, kes oli vägev laskur ja seega kaitseb Tallinna linna siiani.

  

 Pugesime läbi Nõelasilma Niguliste kiriku juures ja suundusime  Alllinnast  Ülalinna.

  

 Tänava nimi oli Lühike jalg, millest kahte linna ühendav värav alguse sai.

Vägeva linnavärava juures kuulasime muistendeid ja arutasime mis juhtub inimesega kui tal on üks lühike jalg ja teine pikk, lapsed proovisid ka ise longata.

Koos õpetaja Renatega prooviti väravat liigutada.

 

Ees ootas Pikk jalg tänav. Vanalinnas kõndides uurisime maju ja nägime neil palju geomeetrilise kujundiga uksi ja aknaid jm. Nii tundus matemaatika palju põnevam.

 Ah, siis selline oli rüütli raudrüü!

Ülalinna jõudes nägime Vene kirikut, lugesime torne ja riste selle otsas, uurisime Riigikogu ja pidasime lehesõda Pika Hermanni torni aias. Saime teada, et eemal asuv Kiek in de Kök torn  ja Pikk Hermanni torn on ühe kõrgused kuigi tundub, et esimene on märksa lühem.

 

  

 

 

 

Vaateplatvormil imetlesime Tallinna vaadet ja saime aru, et vanasti olid katused  kivist ja punast ehk oranzi värvi. 

Uus linn eemalt paistis palju värvivaesem. Mõnele lapsele aga meeldis uus linn ikka rohkem. Saime  õpetajatega aru, et selleks peab piisavalt vana olema, et vanad asjad meeldima hakkaksid. 

Tuletasime meelde erinevaid muistendeid, mida nädal jooksul oleme lugenud ja mõtlesime kus nad linnapildis võiksid olla. Põnev ronimine treppidest alla pakkus lastele palju elevust. 

 

Ja muidugi trolli ja bussisõit, see on meie lastele alati meeldinud. Lasteaeda jõudes oli söögiisu ja uni imehea!

Peale magamist meisterdasime lastega looduslikest vahenditest Ülemiste vanakese. See sobis hästi ka meie õpitud vanasõnaga –„Hark all, paun peal, pauna peal rist, risti peal nupp, nupu peal kasvab mets“.

  

Päeva lõpetasime õues, kus otsisime taskulambiga üksteiselt helkureid.

Kirja pani õpetaja Kaia

NARRI PÕLDU ÜKS KORD, NARRIB PÕLD SIND ÜHEKSA KORDA.

Oktoobri kolmandal nädalal tähistasime lasteaias leivanädalat.

Nädal algas magusalt. Õpetaja Rita küpsetas lastega vahvleid, mis tulid imeliselt õhulised ja maitsvad.  

Teisipäeval tegime lastega soolataigent. Õiges koguses soola, jahu, vett ja veidi õli, seejärel tükk rasket sõtkumist ning mõnus voolimismass oligi valmis. 

 

Eelnevalt olime lastega arutanud, miks ja kuidas tehti märke taluperes leiva peale. Lapsed õppisid kringli  keeramise ja rullimise ära, mis polnudki nii lihtne kui tundus.  Et meie saiakesed paremini säiliks ja leiaks kasutust nukunurgas, küpsetasime need köögis ära.  Piimaga määrimine andis leivakestele kauni pruuni jume.

Kolmapäeva hommik algas õdusa hommikuringiga, kus õpetaja Rita juhatas koos lastega  värsivormis sisse päevakese, hääliti erinevaid pagaritooteid ja mängiti mängu, kus laps pidi sõna ja pildi kokku viima.

Seejärel asusime üheskoos leiba valmistama. Õpetaja Rita oli lastega juba eelmisel päeval juuretise käima pannud. Juuretis peab käima vee ja jahuga 12 tundi.  Nii nägid lapsed tõelise leiva  saamise lugu. 

Rita käe all määrisid poisid vormid võiga. Seejärel  tuli võtta uus juuretis, siis panna sool ja suhkur ning lisada nii palju jahu, et taigent raske segada oleks, 

  

 

Siis jagasime taigna kaheks ja poisid asusid maitsestama seemeleiba, tüdrukud aga puuviljaleiba.
Kauss ei liigu nii kergelt paigast kui panna selle alla niiske lapp.

Taigen ei jää käte külge kui neid eelnevalt veega märjaks teha.

Kui leib vormis, vajutati meie rühma märgid leibade sisse. Leivad jäid kaheks tunniks kerkima ja lapsed sättisid  end "pereema" Ritaga ja "vanaema" Sirjega saali, kus ootasid ees eit ja taat (õpetajad Kaia ja Renate), kes viisid läbi meeleoluka Lõikuspeo.

Leivad tulid krõbedad kuid siiski maitsvad. Lapsed said oma näputööd ka kodustega jagada.

Suurem leibade degusteerimine aga ootas õhtupoolikul ees, kus saali ukse taha oli kaetud uhke leivalaud perede ja suuremate  rühmade  laste küpsetatud leibadest. Degusteerimise käigus võis tutvuda lasteaia rahvariietega, mis valmisid sel suvel õpetaja Marise ja õpetaja abi Sirje käe all. Järgmisel aastal kui oleme vanim rühm lasteaias, on meie lastel õnn kanda neid kauneid rõivaid.

Reedel lavastasime lastega  E. Niit  "Kanaema kook" ainetel lavastuse. 

 Lapsed õppisid praktilise tegevuse käigus, mis on äke, äestamine, külvamine, koot jne. Ning loo moraal oli, et koogi saamiseks tuleb vaeva näha ja sõpru tuleb aidata.

Kanaema Oskar näitas, et leidis teri ja ta tahab need mulda panna, et sügisel rohkem teri saada.

Tibud võtavad terad ja lähevad põllule aga avastavad, et enne   terade külvamist tuleb kännud maa seest välja tõmmata ja põld suure puutüvega äestada.

Kuidas küll känd kätte saada?

Kanaema palub kassi ja koera appi aga need luiskavad, et on haiged.

Känd käes, äestatakse põld puutüvega.

Tibuke Hugo lõikab sirbiga vilja.

Teised tibud korjavad terad, mis on kootidega peksmise tagajärjel maha pudenenud.

Viljakoristus

"Me lähme rukkist lõikama" saatel viiakse vili veskisse

ja sealt jahu koju.

Kui kook valmis on kass ja koer platsis seda mekkima aga kanaema ja pojad saadavad nad ära. Enne töö, siis pidu!

Leivanädala aitas põnevaks muuta õpetaja Rita, pildistada aitas õpetaja abi Sirje ja loo pani kirja õpetaja Kaia.