ÜKS TORE PORIKUU REEDE

Alustasime oma matkapäeva veidi omamoodi. Nimelt tõime pudrupoti õue ja iga laps sai vastavalt oma soovile ise õige koguse putru endale tõsta ja võidki sisse panna. Nii mõnigi laps, kes muidu kehva isuga sõi oma taldriku kenasti tühjaks.

Nii võis meie seiklus alati. Bussi ja trolliga seigeldes jõudsime kenasti vanalinna.

Õpetaja Renate saatis meile eelnevalt kirja, et ootab meid  vanalinnas kõige lühemal ja kõige magusama nimega tänaval.  Olles mitmeid lühikesi tänavaid vaadelnud ja arutanud, kas see on piiavalt magus nimi, leidsime õpetaja Renate lõpuks  Sajakang tänavalt.

 

 Alustasime seiklust Raeapteegi ees,  kus kuulsime toreda  mustendi martsipani tekkest. Kunagi ammu aega tagasi jäänud apteeker haigeks  ja tema  õpipoiss Mart oli teinud oma retseptiga rohu, mis kannab nime Mardileib ehk martsipan. Kõik lapsed said seda ka mekkida. Martsipani tükike kulus veel nii mõnelgi peatushetkel turgutuseks  kenasti ära.

 Raekoja platsil nägime risti, mis muistendi kohaselt oli ühe karistuse ära teeninud mehe lunastus.  Sellel  seistes ja üht vahvat korstent jälgides  sai  ühe soovi unistada.  Mõnigi laps tahtis seista soovimärgil mitu korda, et kõik soovid ära unistada.

Raekoja ees kuulasime jutte VanaToomasest, kes oli vägev laskur ja seega kaitseb Tallinna linna siiani.

  

 Pugesime läbi Nõelasilma Niguliste kiriku juures ja suundusime  Alllinnast  Ülalinna.

  

 Tänava nimi oli Lühike jalg, millest kahte linna ühendav värav alguse sai.

Vägeva linnavärava juures kuulasime muistendeid ja arutasime mis juhtub inimesega kui tal on üks lühike jalg ja teine pikk, lapsed proovisid ka ise longata.

Koos õpetaja Renatega prooviti väravat liigutada.

 

Ees ootas Pikk jalg tänav. Vanalinnas kõndides uurisime maju ja nägime neil palju geomeetrilise kujundiga uksi ja aknaid jm. Nii tundus matemaatika palju põnevam.

 Ah, siis selline oli rüütli raudrüü!

Ülalinna jõudes nägime Vene kirikut, lugesime torne ja riste selle otsas, uurisime Riigikogu ja pidasime lehesõda Pika Hermanni torni aias. Saime teada, et eemal asuv Kiek in de Kök torn  ja Pikk Hermanni torn on ühe kõrgused kuigi tundub, et esimene on märksa lühem.

 

  

 

 

 

Vaateplatvormil imetlesime Tallinna vaadet ja saime aru, et vanasti olid katused  kivist ja punast ehk oranzi värvi. 

Uus linn eemalt paistis palju värvivaesem. Mõnele lapsele aga meeldis uus linn ikka rohkem. Saime  õpetajatega aru, et selleks peab piisavalt vana olema, et vanad asjad meeldima hakkaksid. 

Tuletasime meelde erinevaid muistendeid, mida nädal jooksul oleme lugenud ja mõtlesime kus nad linnapildis võiksid olla. Põnev ronimine treppidest alla pakkus lastele palju elevust. 

 

Ja muidugi trolli ja bussisõit, see on meie lastele alati meeldinud. Lasteaeda jõudes oli söögiisu ja uni imehea!

Peale magamist meisterdasime lastega looduslikest vahenditest Ülemiste vanakese. See sobis hästi ka meie õpitud vanasõnaga –„Hark all, paun peal, pauna peal rist, risti peal nupp, nupu peal kasvab mets“.

  

Päeva lõpetasime õues, kus otsisime taskulambiga üksteiselt helkureid.

Kirja pani õpetaja Kaia