MEIL AIAÄÄRNE TÄNAVAS, KUI ARMAS OLI SEE....

...SIIS ÜLE AIA TAHTSIN MA TA KOMBEL VAADATA......

Nii kirjutas laulu L.Koidula oma kodukülast ja -aiast. Üritasime meiegi Urve abiga oma koduaiast ja lasteaiahoovist kaugemale vaadata. 

Plaan oli matkata läbi vana Harku küla ja näha  killukest ajalugu meie kodukandi kohta. ja vaadata  kaugelt kuidas kasvab meie küla.

25.septembril, vihmasel ja sombusel  hommikul  viis Urve  meid matkama. Lapsed said teada, et nad ei ela mitte Alasniidu külas vaid  ametlik nimi on külal  hoopis Tiskre küla. Meie matk algas kivi juures, kus oli kirjas HARKU KÜLA 1241. 

Et seda numbrit mõista, hüppasime numbrid endale pähe. Seekord ei matkanud me tavapärast jalutusrada, vaid Urve viis meid vanasse külla. Peatusime kiviaia juures, kus maa seest paistis välja piirikivi.

  

 Saime teada, et nii tähistati talumaid, mida ei olnud vanasti sugugi nii palju kui praegu. Järgmise aia juures nägime vanu põllutööriistu ja sügavat jõesängi. Kuhu küll kõik veed on jäänud..... Uskumatu, et kunagi olid need jõesängid vett täis.

  

Järgmises aias oli vana kaev ja põnev maja murukünka all, mis osutus keldriks. Lapsed  said teada, et külmkappe vanasti polnud ja kelder oli selle asendajaks. Matka vanas külas lõpetas uhke palkmaja, mille seina me uudistasime.  Lapsed nägid sammalt palkide vahel ja said teada, et seda kasutati soojustusvahendina.



 Üle  suure tee minnes jõudsime mäekünkale, kus oli palju teistmoodi puid. Need olid saared, mille viljad on käbikesed nagu Urve ütles.

 

 See  tundus kummaline, sest käbi moodi need viljad  küll ei olnud. Eriti tore aga oli vaade künkalt uue küla peale. Lapsed otsisid silmadega oma kodu ja lasteaeda, enamus ka  leidis otsitu.

  

 Auring küla ümber lõppes vitamiiniampsuga kibuvitsa põõsastes. Paljudele lastel oli see esimene kord maitsta kibuvitsamarju ja oli tükk tegemist kui nad viljaliha maitstud said.

  

Pajupõõsa takistusraja alt läbi pugedes jõudsime veidi aega mänguväljakulgi mängida enne kui lasteaeda sööma läksime.

 .....EI POOLT NII ARMAST OLNUD SEAL KUI 
KÜLATÄNAVAS /L.Koidula/

Kirja pani Nurmenukkude õpetaja Kaia Beres