AUSTA LEIBA, LEIB ON VANEM KUI MEIE

Leivanädalal kordasime üle leiva ajaloo, kuidas seda vanast tehti ja rääkisime tänapäeva leiva teekonnast meie lauale.

Nädala alguses vaatasid lapsed  veskitest pilte ja proovisid ka ise järgi joonistada. Rasvakriitidega joonistatud pildid olid suurepärased. Õues valmisid aga kiviklibust, PVA-st ja plasttopsidest veskid.

Toas said lapsed proovida kuidas käsikiviga  vilja jahvatati. Nagu selgus, on see päris keeruline, kuid eks meie tööriistad olid ka veidi nigelad.

Matemaatika tegevuses said selgeks mõisted g ja kg. Kasutasime mõistete kinnistamiseks keha kaalu (kättega kaalumist), köögikaalu, põrandakaalu ja vanaaegset kaalu. 

Lapsed kirjeldasid esemeid, mida nad kaalusid ja pakkusid välja, mis kergem- raskem. Vahelduseks muutsime toolid laudadeks ja lapsed said selle peal  kirjutada, joonistada võrreldavaid esemete paare.

Kaaludega kontrollisime, kas meie "keha kaal" tunneb õigesti ja selguski, et suur kivi oli kergem kui paks raamat, kuigi lapsed olid teisiti arvanud.

Matemaatiline tegevus jätkus loendamisega, kus iga laps pidi koostama viljakoti sisu  vastavalt enda käes olevale numbrile.



 Väikese viljakoti pidid lapsed ise kinni sõlmima ja siis sõbraga ära kaaluma.

 Selgus tõsiasi, et ka esemete arv ei loe alati. Kahel lapsel, kelle oli võrdne arv herneid kotis, oli erinev kaal, kuna herned olid erineva suurusega. Ja selleks ongi meil kaalusid vaja. Viljakotid leidsid koha veskite kõrvale.

Leivanädalal sõid lapsed erinevaid leibasid. Korrapidaja Ketter valmistas kaaslastele hommikul pasteedi leibasid.

Nädala lõpetasime leiva küpsetamisega. Põllede sidumiseks leidsid tüdrukud ise väga kavala meetodi.

Eelmisel õhtul olime lastega  juuretisega leiva  käima pannud. Hommikul oli tuba haput lõhna täis, kuid see oli üks kerkimise protsesse nagu lapsed teada said.

Leiva küpsetamiseks vajalikud asjad laual, hakkasime toimetama. 

 Kõik said  taina valmistamisel abiks olla.

Kui jahu lisatud, said poisid aru, kui raske on leivategu, sest tainas oli sitke ja raske segamiseks.

Suhkut ja jahu kaalusime köögikaaluga.

Tainas valmis, hakkasime pätsikesi tegema. Selleks on oma nipp- käed tuleb märjaks teha, et taigen kätte külge ei kleepuks. Eks mõni laps ehmus ka nätskest segust nii ära, et keeldus seda kätte võtmast.

Vanaaja raamatust, mida sel nädalal lugesime, saime teada, et  vanasti pandi leiva küpsetamise ajaks rätt pähe. Pidasime meiegi tüdrukutega sellest kombest kinni.

Pätsikeste peale tegid lapsed enda  märgid.

Leivaauto oli toonud meile 7 sorti leiba, mida asusime degusteerima. 

Taldriku äärel olid numbrid, mille järgi valisid lapsed oma lemmiku. Nad kirjutasid numbri sedelile ja nii selgus võitja.

                                                  Ülekaalukalt võitis Fazeri "Must leib"

Õues mängisime lavastust "Kanaema kook". Lapsed pidid matkima põllutöid, mida on vaja teha leivavilja saamiseks. Kui maa haritud, pidid kanapojad valima kuhu terad kasvama panna-kas kruusa, liiva või mulda. Meie tibupojad olid väga targad ja kõik panid oma terad musta mulda kasvama.

 ... küll kutsus kanaema koera ja kassi endale appi, kes aga alati mõne vabanduse leidsid.

Lõpetuseks valmistas igaüks liivakastis oma  koogi.

Samal ajal kui meie õues teatrit tegime, küpsesid leivad ahjus liiga pruuniks, kuna köögiahi on palju võimsam kui kodus ja kokatädi Tiiu oli lõunasöögi valmistamisega hõivatud. Kuid lapsed ei lasknud end sellest häirida. Leivad sai pakitud laste kirjutatud leivaretseptiga kilekotti ja  nii nad koju  jõudsidki.

Lõpetuseks koostasime lastega teraviljadest hiigelsuure veski.  Harjutasime lugemist ja kinnistasime teraviljade nimetusi. Lapsed pidid  valima sedeli, kus oli teravilja nimetus ja leidma kirjapildi järgi õiged terad, puistama need õigesse sektorisse, kus oli kirjas nende teravili.

Pildistas ja kirjutas Kaia

KULTUURIAMPS KUMUS

Sel aastal võtame iga kuu ühel neljapäeva osa Kumu kunstitundidest. Enamus lapsi polnud varem Kumus käinud ja olid seetõttu enne esimest külastust elevil. Bussisõit läbi linna Kumu poole oli juba piisavalt tore! Tüdrukud loendasid kollaseid ja poisid rohelisi autosid, mida oli üpris vähe. Sellest tegime järelduse, et teatud  värvitoone kasutatakse autode tootmisel harva (lilla, oranz, roosa).

Kumusse sisenesime maja tagant  ja sealt avanev vaade Kumu sisehoovile ja Kumule oli vägev!

Majja sisenedes köitis koheselt  laste tähelepanu kaks hiigelsuurt rehvidest tehtud tugitooli, mille otsas lapsed küll kaua turnida ei saanud, sest meid ootas juba muuseumiõpetaja Andrus, kes tegi  tutvumisringi ja  vestles  lastega teemal, kuidas käituda muuseumis.   Saime teada, et muuseumi valvab nii päeval kui öösel mitusada kaamerat.

Peale reeglite kinnistamist liikusime hiigelsuure liftiga, millega on sõidutatud ka veoautosid, teisele korrusele, kus alustasime kunstitundi Balti saksa kunstnike saalist.

 Uurisime vanu portreesid ja maale.  Saime teada, et portreed olid umbes  300 aastat vanad ja seal oli kujutatud vaid Balti sakslasi, kuna eestlased olid sel ajal pärisorjad.  Saime teada, et maale tehti vanasti seetõttu nii palju, et ei olnud fotoaparaate, mis oleks jäädvustanud olukordi ja inimesi.  Inimesed maaliti portreedel tihti vanemaks, nooremaks, paksemaks, peenemaks, seda tellija soovil. Nii tekitas meie laste seaski segadust meesterahva portree, kus lapsed pakkusid maalil oleva isiku vanuseks 20-40 aastat. Selgus aga, et maalil oli 9 aastane poiss.  Portreedel olevate inimeste silmi jälgides saime teada, mis on elutäpp. See on väike valge täpp, mis on inimese silma maalitud ja see jätab mulje nagu maalil olev inimene vaataks sulle otse silma ja on elav.

Pikk arutelu oli mitusada vana maali ees, kus oli kujutatud Põltsamaa kirikut. Lapsed said pakkuda, mis aastaaeg on pildil, mis tegevus pildil toimub, kas on õhtu või hommik. Saime teada, et tollane Põltsamaa mõisnik oli rikas ja tegus mees, kes arendas seal kandis jõudsalt elu.

Lapsed olid aktiivselt kaasatud muuseumitundi. Iga vaadeldava maali juures küsiti lastelt küsimusi ja muuseumiõpetaja seletas, mis maalil kujutatud on ja mida mingi ese tähendab (Nt: täheke lapse käes oli saiake, trumm oli märss, milles vanasti vedeliku hoiti, pill mida vanal maalil mängiti, oli torupill).

Lapsed said saalis ringi kõndida ja otsida õpetaja poolt kirjeldatud maali või mõnda detaili. Muuseumitund oli mõnus, lapsed said mugavalt maas istuda ja maale ja muid taieseid vaadelda.

Tutvusime esimese kuulsa eestlasest kunstniku Johannes Köleri loominguga.

Lähemalt vaatlesime hiigelsuuri maale „Herakles toob Kerberose põrguväravast“ ning teisi teoseid ja kuulasime väga põnevaid lugusid nende kohta. Lapsed otsisid jutus kuuldud esemeid maalidelt.

Lapsed olid lummatud ja kuulasid huviga kõike, mida muuseumiõpetaja Andrus rääkis.

 

Johannes Köler õppis ja arendas end Itaalias ja sealt ka tema Itaalia teemalised maalid, mida koos lastega vaatlesime ja arutasime, et mille poolest ümbrus, riided ja muu erineb Eestit kujutatud maalidest.

Lõpetuseks suundusime kunstistuudiosse, kus meile anti kaasa kodutöö- teha vanaaegne portree endast või kellestki teisest. Kõikidest muuseumitundidest kokku sünnib KUNSTIRAAMAT.

Esimene amps kultuurikoogist sai Kumus ampsatud, ootame  põnevusega järgmiseid kordi! 

Pildistasid Rita ja Ülle, kirja pani Kaia