pühapäev, 25. juuni 2017

VÄIKESED PÕLLUMEHED TEGUTSEVAD JÄLLE

Kuigi nurmenukud lähevad sügisel kooli, vajas õppepeenar  kevadel harimist  ning kuna meie väikesed naabrid Hiireherned on selleks veel liiga väikesed tuli peenra harimine ja seemne külvamine meil  endil ära teha.

Esimese kaevamise aitasid meil talgupäevadel isad ära teha, nüüd kobestasid poisid labidatega  peenra veel kord läbi ning tüdrukud korjasid juurikad ja taimed välja.



Esimesena sai peenrasse tehtud kartulivagu, kuhu poisid juba idudega kartulid enda vajutatud auku  pistsid ja selle siis  mullaga kinni katsid.



Inimeses peab kõik ilus olema! Karl Markus kinkis mulle võilille ja pistis selle kõrva taha, et ikka ilusam oleks.



 Tüdrukud vaatasid  poiste peenra üle ja siis asusime nendega külvama punapeedi, porgandi  ja tilli seemet.


Panime mulda toas kasvanud sibuladki, millel olid eriti uhked juured.


Et maal rammu oleks puistasid tüdrukud peenrasse kanakakat,.......


........mis oli hoolimata  toote nimest ja haisust  nii ahvatlev, et  pidi  hoidma, et tüdrukud  neid suhu ei pistaks.



Kui seemned mullas, sai peenrad üle kastetud.


Õhtul maalisid Roosi ja Ann Marii sildid peenra jaoks, et sügisel  uued lapsed teaks, mida nad sealt leida võivad.




Sel aastal külvatud kurgiseemnete vilju nautida ei õnnestunud (ei olnud soodne olustik või seeme) aga laste külvatud kuumaasika seemnetest tulid küll vägevad taimed, mis kodudesse jõudisd ja  jäävad meenutama lasteaeda.

Loodan, et olen suutnud neis armsates lastes tekitada huvi ja teadmise, kuidas valmib leib või kook,  Õppepeenra loomisel soovisin, et lapsed saaksid läbi  kogemuse õppida, et kartul kasvab mugulast, mitte seemnest ning enda kasvatatud viljad on need kõikse paremad.

Loo pani kirja õpetaja Kaia Beres

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar