KUMU MUUSEUMITUND- POEESIA JA SPLIN....

.....VIKTOORIANLIK NAISEKUJU JA MOOD ALEKSANDR VASSILJEVI KOGU NÄITEL.

Kuna jõudsime sel korral muuseumisse piisavalt varakult, saime paraadfoto teha  muuseumi ees ja sees.

 Meie muuseumiõpetaja Andrus Roos võttis meid rõõmsalt vastu ja teatas, et  teeb meile muuseumitunni näitusest „POEESIA JA SPLIN“, mis peatselt pidi Tallinnast lahkuma. Kuna näitus oli ajastust, mil elas ja töötas Johannes Köler, kellega eelmine tund tutvusime, sobis see suurepäraselt jätkama meie muuseumisarja.

Kui olime riietumisega valmis saanud, kogunesime ümber õpetaja Andruse. Koos korrati üle muusemis käitumise reeglid ja seda, mis eelmisest tunnist meelde oli jäänud. Tore oli tõdeda, et lapsed mäletasid päris palju.

Kõik korratud, sisenesime kaunite kleitide maailma. Saime teada, et viktoorianlik ajajärk on nime saanud Inglismaa kuninganna Victoria järgi, kes valitses 1837-1901. 

Näitus algas   moejooniste ja fotodega, mis kujutasid ballikleite.

 

 Saime teada, et tolleaegseid kõrgklassi  lapsi õpetati juba varakult  viisakalt kõndima, rääkima, käituma . Oluline osa oli raamatutel. Sirge seljaga kõndimist harjutati, kõndides raamat pealael nii, et see maha ei kukuks. Raamatuid hoiti  kaenla all, kui harjutati noa ja kahvliga söömist, surudes käsi vastu külgi, et raamat maha ei kukuks. Nii õpiti sirge selja ja käed vastu keha söömist.

Viktoorianliku ajastu kleidid muutusid aastatega, kord rõhutati õlgu, siis tagumikku,

 

 kuid eelkõige hoiti saledat joont korsetiga, mis põhjustas äärmuslike terviserikkeid, kehamoondusi (korsett surus siseelundid rindkerest allapoole, osad naised lasid lausa  mõned ribid ära lõigata, et korsett paremini selga mahuks), minestusi jne.  Nägime vööd, mis näitas  tolleaegset korseti laiust ehk 50 cm, mis oleks paljudele meie lastelegi kitsas. 

  

Üks  läbiv joon kleitide juures siiski oli- seeliku kohevus ja laius, mis saavutati mitme alusseeliku või raamistiku abil. Et alusseelik oleks jäik, tehti see hobusejõhvidest ja linast, sellest sõna- krinolin („krino“ tähendab hobusejõhv, „line“ lina). Uus sõna oli ka splin, mis oli näituse nimetuses. Splin tähendab melanhooliat ja kuuldes nende kaunite kleitide kandmise raskust, mõistis allakirjutanu näituse tähendust.

 

Ühe kleidi selgapanek võttis 45 min aega ja neid vahetati päeva jooksul kuni 10 korda. Selleks aga vajati toatüdruku abi, kes pidi kleidikuhja selga aitamisel kasutama lausa tellinguid.

Näitusel oli väljas 5o kostüümi ja rohkem kui 150 aksessuaari.

Saime teada, et igaks elujuhtumiks oli vastav kleit. Leina puhul kanti musta värvi kleiti 2 aastat, tihti juhtus nii, et mõni  daam pidi musta kandma pool elu, kuna alati keegi lähikonnast suri. Surija juustest oli komme teha ehteid või kanda tema portreed ehtena. Isegi reisile võeti must riietus kaasa, sest kunagi ei teadnud, millal võib kurb teade tulla.

Tolleaegsete laste elu polnud sugugi nii lõbus. Riided, mis neile õmmeldi, olid väga kallid ja neid pidi hoidma, seega olid nende mängud väga tagasihoidlikud.

Kui imetlesime lehvikute vitriini, ütles Adeele-Liisa väljapeetult õpetaja Andrusele, et tema esimene asi oli lehvik ja tal on oma ehetekarp millega päädis meie õpetaja imetluse: „Kohe näha, et meil on tegemist daamiga!“

 

Aksessuaaride tuba oli nagu üks tohutu aaretelaegas...

 

Enamus kleite olid ruudulised või triibulised, mis olid ajendatud soti rahvusmustrist.

Pulmakleidid olid ka   siis valged,  kaunistatud rosettide, pärlite ja lipsukestega.

 

„Ära narri mehe mütsi vaid meest“ võiks öelda, vaadeldes tolle aja kübaraid. Mida kõike kaunistusena ei kasutatud.

Kui kleidimood tegi rohkem rõõmu tüdrukutele, siis kunstituba pakkus elevust poistele, kuna seal sai ise märgi valmistada.

 

  

 

  Toredad templid ja põnev märgimasin meeldis kõigile.

Muuseumitundi jäi meenutama märk, mida uhkusega imetleti ja teistele näidati.

Lasteaias jätkus võistlus, kes suudab kauem raamatut pealael kanda.

Kirja pani Kaia Beres

NURMENUKKUDE MOOSITALGUD

Tänavune hea õunaaasta andis ainest õuntega  ruumi kaunistada, meisterdada, maalida kui ka lõpuks teha üks tore üllatus isadele-ISSI ÕUNAMOOS. Idee tekkis supikartuli tükeldamisest kui nägime millise huvi ja usinusega  lapsed kartulitükke tükeldasid. Ja mis see õunamoos siis teistmoodi on. Kui suur kuhi õunu õpetajate poolt puhastatud oli, said lapsed tükeldama hakata.

 Nii väikeseid õunatükke ei malda isegi osavamad kokad valmis teha kui tegid meie Nurmenukud.

 

 

 

Kui mitu kausitäit õunu tükeldatud, panime kõik hiigelsuurde potti ja laenatud pliidi peale podisema. Läksime lastega õue möllama 

ja jätsime Rita moosi segama. 

 

 Tuppa tulles avastasid lapsed moosikeetmise saladusi,  et  suhkru lisamisel moos ei pritsiks, tuleb seda pidevalt segada sest õhumullid panevad kuuma moosi hüppama. Et moos ilma tükkideta tuleks, aitas õpetaja seda lõpus saumikseriga veidi purustada. Laste silme all said purgid  ja kaaned kuumutatud ja moos purki villitud.

Iga laps tegi oma moosipurgile etiketi ja  sai just tema isale sobiva tsitaadi ehk mõttetera välja valida või ise välja mõelda, millega pürgikaas kaunistada.

 

Kui emad  isadepäeva hommikul  pannkooke küpsetavad, saavad isad  neid õunamoosiga süüa! Head mekkimist, isad!

Pildistada aitas Ülle, kirja pani Kaia

TULEST TARGEM

Novembri esimesetel päevadel külastasid Alasniidu  lasteaeda Lilleküla komando päästjad. Nad rääkisid lastele tuleohutusest. Arutasid lastega, kas tuli on halb või on teinekord ka hea. Meie laste suust jäi kõlama, et tuli on hea, kui ta on kaminas, tuli annab sooja ja on vajalik söögi valmistamisel. Kõik lapsed aga nõustusid sellega, et lapsed ise tuld ega tikke ei puutu.

Kuna lähenemas on jõuluaeg, millal põletatakse palju küünlaid, näitas päästja erinevaid küülaaluseid ja küsis lastelt, milline neist on õige ja miks.

Veel said lapsed teada, et paljud tulekahjud saavad alguse elektrijuhtmetest. Kui pistikusse panna rohkem tepsleid, tekkib ülekoormus.

Päästjad uurisid, et kas kõigil lastel on kodus suitsuandurid ning selgus, et päris mitmes kodus see puudub või pole lapsed seda laes märganud. Päästja Marek näitas lastele kuidas kontrollida, kas suitsuandur töötab ja mis häält see häda korral teeb. Lapsed pakkusid välja oma arvamusi, miks on suitsuandur vajalik.

Atutelu käigus sai üle korratud, kuidas käituda tuleõnnetuse korral (kiirelt majast välja minna, kutsuda abi, helistada 112 või äärmisel juhul hoida ennast vastu maad välisukse lähedale, kui tuba on paksu suitsu täis. MITTE MINGIL JUHUL PEITU PUGEDA!).

Õues said lapsed näha täisvarustuses päästjat ja uurida mida   kõike peidab endas päästeauto. 

 

 Kõik julged ja tugevad said katsuda kui rasked on tangid, millega avariil autosid katki lõigatakse, vaadata kuidas läbi soojuskaamera inimene paistab, näha erinevaid voolikuid jne.

Meie lapsed mäletasid kevadisest Nõmme komando külastusest päris palju, kuid nagu vanasõna ütleb „kordamine on tarkuse ema“.

Kui päästjad vilkurite ja sireeni saatel lahkusid, tormasid lapsed  kaua oodatud lumega mängima ning elevust pakkusid lasteaiahoovi toodud ronimise puud. 02.novembri hommikul sadas maha selle aasta esimene paksem lumi.