Nii kasvavad Nurmenukud: KUMU MUUSEUMITUND- POEESIA JA SPLIN....

.....VIKTOORIANLIK NAISEKUJU JA MOOD ALEKSANDR VASSILJEVI KOGU NÄITEL.

Kuna jõudsime sel korral muuseumisse piisavalt varakult, saime paraadfoto teha muuseumi ees ja sees.

Meie muuseumiõpetaja Andrus Roos võttis meid rõõmsalt vastu ja teatas, et teeb meile muuseumitunni näitusest „POEESIA JA SPLIN“, mis peatselt pidi Tallinnast lahkuma. Kuna näitus oli ajastust, mil elas ja töötas Johannes Köler, kellega eelmine tund tutvusime, sobis see suurepäraselt jätkama meie muuseumisarja.

Kui olime riietumisega valmis saanud, kogunesime ümber õpetaja Andruse. Koos korrati üle muusemis käitumise reeglid ja seda, mis eelmisest tunnist meelde oli jäänud. Tore oli tõdeda, et lapsed mäletasid päris palju.

Kõik korratud, sisenesime kaunite kleitide maailma. Saime teada, et viktoorianlik ajajärk on nime saanud Inglismaa kuninganna Victoria järgi, kes valitses 1837-1901.

Näitus algas moejooniste ja fotodega, mis kujutasid ballikleite.

Saime teada, et tolleaegseid kõrgklassi lapsi õpetati juba varakult viisakalt kõndima, rääkima, käituma . Oluline osa oli raamatutel. Sirge seljaga kõndimist harjutati, kõndides raamat pealael nii, et see maha ei kukuks. Raamatuid hoiti kaenla all, kui harjutati noa ja kahvliga söömist, surudes käsi vastu külgi, et raamat maha ei kukuks. Nii õpiti sirge selja ja käed vastu keha söömist.

Viktoorianliku ajastu kleidid muutusid aastatega, kord rõhutati õlgu, siis tagumikku,

kuid eelkõige hoiti saledat joont korsetiga, mis põhjustas äärmuslike terviserikkeid, kehamoondusi (korsett surus siseelundid rindkerest allapoole, osad naised lasid lausa mõned ribid ära lõigata, et korsett paremini selga mahuks), minestusi jne. Nägime vööd, mis näitas tolleaegset korseti laiust ehk 50 cm, mis oleks paljudele meie lastelegi kitsas.

Üks läbiv joon kleitide juures siiski oli- seeliku kohevus ja laius, mis saavutati mitme alusseeliku või raamistiku abil. Et alusseelik oleks jäik, tehti see hobusejõhvidest ja linast, sellest sõna- krinolin („krino“ tähendab hobusejõhv, „line“ lina). Uus sõna oli ka splin, mis oli näituse nimetuses. Splin tähendab melanhooliat ja kuuldes nende kaunite kleitide kandmise raskust, mõistis allakirjutanu näituse tähendust.

Ühe kleidi selgapanek võttis 45 min aega ja neid vahetati päeva jooksul kuni 10 korda. Selleks aga vajati toatüdruku abi, kes pidi kleidikuhja selga aitamisel kasutama lausa tellinguid.

Näitusel oli väljas 5o kostüümi ja rohkem kui 150 aksessuaari.

Saime teada, et igaks elujuhtumiks oli vastav kleit. Leina puhul kanti musta värvi kleiti 2 aastat, tihti juhtus nii, et mõni daam pidi musta kandma pool elu, kuna alati keegi lähikonnast suri. Surija juustest oli komme teha ehteid või kanda tema portreed ehtena. Isegi reisile võeti must riietus kaasa, sest kunagi ei teadnud, millal võib kurb teade tulla.

Tolleaegsete laste elu polnud sugugi nii lõbus. Riided, mis neile õmmeldi, olid väga kallid ja neid pidi hoidma, seega olid nende mängud väga tagasihoidlikud.

Kui imetlesime lehvikute vitriini, ütles Adeele-Liisa väljapeetult õpetaja Andrusele, et tema esimene asi oli lehvik ja tal on oma ehetekarp millega päädis meie õpetaja imetluse: „Kohe näha, et meil on tegemist daamiga!“