VÄRVILINE SÕBRAPÄEVAHOMMIK

Paar päeva enne sõbrapäeva tegime rühmas värvilise sõbrahommiku.  Nii otsustasime kokku võtta värviteema, mida olime üle kuu õppinud ja tähistada lähenevat sõbrapäeva.

Üks värvide õppimise katsetest oli valge lilleõie muutmine värviveega. Esialgsel katsel see ei toiminud, kuid teisel katsel punase toiduvärviga muutus valge nelk  kaunilt roosaks.

Sõbrapäevahommikut alustas Rita regilaulu vormis tunnete lauluga. 

Seejärel valis iga laps endale sõbra, kellega peeglimängu mängida. Kordamööda tuli "peeglil" matkida vastasseisja  nägu, käsi või jalgade liigutusi. Nalja sai palju!

 Pidu kogus hoogu ja siis läks juba tantsuks. Arvuti järgi tantsisime kõik koos lõbusat värvitantsu. Muusika oli nii kaasahaarav et lisaks lastele tantsisid õpetaja-abi kui ka Kaia ja Rita. Ja nii mitu korda järjest, et tantsusammud meelde jääks.

Puhkuseks jagasime lapsed värviliste vildikakorkide abil rühmadeks

 ja läksime teise tuppa söödavat vikerkaart valmistama. Vanemad olid toonud meile suure hulga värvilisi puu-ja köögivilju, mis ootas nüüd lauale seadmist. Vastavalt loosiga võetud värvile jagasid lapsed rühmadekaupa oma värvi  toidu kaarega lauale. Sinisega oli meil küll raskusi, kuid seda maitsvam see oli. 

 Lapsed olid oma kätetööst nii võlutud, et imetlesid ka ise valmis saanud vikerkaart. Paljud lubasid, et ütlevad  kodus emadele-isadele, et need kataksid  ka kodus  nii toidulaua.

Esimese suutäie sai võtta taas vastavalt loosiga tõmmatud värvilie. Nii mõnigi ehmatas ära, et ta võibki vaid seda värvi süüa, kuid see oli vaid teadmiste kontroll, kas lapsed leivad vastavat värvi toidu laualt. Isu oli  lastel hea ja vikerkaar  kahanes silmnähtavalt. Tuleb välja, et laste isu sõltub kaunist serveerimsest.

Peale tervislikku kehakinnitust läksime taas mängima. Mängisime lastele tuttavat "Me lähme värve otsima"  ("Rukist lõikama" ainetel). Kordasme enne mängu üle, mis on põhivärvused ja nende kokku segamisel tekkivad segavärvid. Mängu käik oli selline, et kaks põhivärvi käivad ringis ja laulavad ja kui on sõbra otsimise aeg, siis kolmandaks valivad selle värvi, kes nende kahe segunemisel tekkib. Tuleb tunnistada, et värvide teema polegi nii kerge, peame seda  veel kordama.

Ja oligi saabunud see kõige põnevam hetk-sõbrapostkasti avamine. Enne seda jagasin lastele Adeele-Liisa valmistatud sõbrapäeva südamed, kuna ta ise oli haige. Iga kaart oli omanäoline ja oli näha, et need olid südamest valmistatud.

Sõbrapäeva postkast oli ääreni kaarte täis. Ka meie kõige elavamad  lapsed olid ootusärevusest paigale naelutatud ja kuulasid, millal nende nimi öeldakse.

 Mõnel oli kaardil sõbra nimi, kuid paljud olid saanud kaarti salapäraselt kaaslaselt.

Mikk oli Kaile ja Ritale teinud lausa mõistatuskaarti.

Kui postkast tühjaks sai, pidi iga laps ütlema oma kõrval istuva kaaslase kohta midagi ilusat. Kiidusõnadega polnud keegi kitsi!

Elis võis lausa näituse oma kaaridest välja laduda.

Tõeline üllatus ootas lapsi alles  enne lõunaund. Magamistoas oli põrand armsaid karvaseid karusid täis, igal südamega nimi kaelas. Lapsed pidid südametelt oma nime leidma ja nii said nad oma südamekaruga kokku. Karud jäävad lastele mure ja rõõmu kuulajaks ja nendega hakkame tegema koosolekuid, kus arutame lasteaias ettetulevaid olukordi. Juba samal õhtul ütles üks laps, et kas ta võib minna ja oma karule midagi rääkida. Loodame, et ka teised lapsed saavad oma karuga väga lähedaseks.  Sel õhtul läksid kõik karud lastega koju, et saada endale selga toredad riided, mille järgi lapsed oma karu ära tunneks. Nüüdseks on enamus karusid lasteaias tagasi, mõnusas pesas koos emakaruga.

Pidu viisid läbi õpetaja Rita ja Kaia. Pildistada aitas õpetaja-abi Sirje. Kirja pani  Kaia.

HÕISSA, MEIL ON VASTLAD!

Nagu viimastel aastatel juhtunud, oli sel aastalgi vastlapäeval maa must. Seetõttu tundus ainuõige minna Vabaõhumuuseumisse, kus ootas meid vahva programm  mängude ja vastlakommetega.

Vabaõhumuuseumisse jõudes seadsime sammud Kuie kooli, kus meid võttis vastu lahke perenaine. 
Peale ülerõivastest vabanemist läksime teise korruse saali, kus saime kuulda vanadest vastlapäeva kommetest ja ka ise läbi mängida mõned vahvad ja lõbusad mängud. Saime teada, et vastlapäev on tüdrukute püha ja sel päeval teevad kõik kodused tööd poisid ära. Seda tarkust olid nutikamad tüdrukud koduski õhtul kasutanud. Tüdrukutega seoses mängisime ka mehelemineku ennustamise mängu. Tüdrukud valisid endale perenaise kotist kondi (seekord puidust), mis oli kaunistatud eri värvi lõngadega. 

Tüdrukud asetasid oma kondi maha ja tuppa kutsuti koer. Meil täitis seda rolli Juhan, kes oli ise väga elevil. Kelle kondi koer võttis, see tüdruk pidigi peatselt mehele saama. Seekord langes varakult mehele saamise õnn Ketterile.

Vastlapäeva nimetati ka lihaviske pühaks, peale pühi algas pikk paast kuni lihavõteteni.  Jõulude ajal soolatud liha oli otsa saanud, viimased seajalad tünni põhjas keedeti vastlapäevaks ära.
Mängisime toredat lihaviske mängu, kus perenaine vitsakimbuga pidi valima endale paremaid lihapalasid.

Osavuse ja sõbratunnetuse said lapsed proovile panna ühejala jooksus. Koostöö kaaslasega oli päris raske, oluline oli jalad koos tööle panna ja üksteisest kõvast kinni hoida.

Meil sujub Ritaga koostöö suurepäraselt!

Mängud mängitud suundusime kõik koos alla klassiruumi, kus saime tunda koolilapse tunnet, tõstes kätt ja kuulates klassi ees seisvat õpetajat.

 Lapsed nägid, mis on lina, kuidas ta kasvab ja mis temast lõpptulemusena välja tuleb. Kuulasime ja vaatasime vurri vuristamist.

 Saime teada, millega vanasti uisutati ja vastapäeval kelgutati. Perenaiste leivalabidas võis isegi  vastlasõidu ajal käiku minna.

 Luust uiske nägime vaid paberil aga puust uisud olid kõigile vaadata, katsuda.

 Lõpetuseks nägime naljakat kammi-harja ja spetsiaalselt harjamise jaoks mõeldud puust lauda.  Seda tutvustati õpetaja peal.Täitõrje tehti Kaia peas  ja nalja oli palju kui perenaise käe alt oli lauale poetatud peotäis linaaganaid, mis kammi teise otsaga prõksudes katki vajutati.

Lahkude andis perenaine meile kotitäie karaskit kaasa, mida lasteaias hernesupi kõrvale sõime.
Vana kaupluse juures ootas meid hobune, et väikesel jalutuskäigule viia, mille käigus nägime toredaid vanu maju ja arutasime, mis maja millekski kasutati ja millest nad ehitatud olid. 

 Vaatasime vana pritsumaja ja arutasime, miks vanasti tuletõrjemajal torn oli (et kaugele näeks ja saaks pikki voolikuid kuivatada).

Kuna perenaine oli sõnad peale lugenud, et vastlapäeval tuleb kindlasti liugu lasta, siis tegime selle sõidu muuseumi ees olevatel tuhkmustadel lumehunnikutel ära. Lastel oli lõbu laialt, vanematel õhtul vist mitte nii palju!

Buss oodates mängisime "Rikas ja vaene mees" mängu.

Lasteaias ootas meid soe  supp ja imemaitsev vastlakukkel. Lastelt küsides, meeldis neile väga tore vastlapäev!

Ennustasime vanarahva tarkuse järgi ka  ilma.

On vastlapäeval sula, tuleb lühike kevad. 

Kui vastlapäeval on külm, tuleb külm kevad.

Kui vastlapäeval tuiskab, saab palju vilja.

Pikad jääpurikad ennustavad pikka lina.

Vastlapäeva tuul ennustab rohket viljasaaki.

Ühesõnaga peaks tulema meil lühike kevad. Eks elame ja näeme!

Kuna vastlapäev oli nii kiire, siis mõni päev hiljem tegime lastega kada. Kuna vanarahvas oli väga ebausklik, siis arvati, et vana õlg-riidenukuga saab haigused ja muud õnnetused majast välja ajada. Otsustasime oma toa ka pahadest mõtetest vabaks saada. Õhturingis   võtsid lapsed vana ajalehe, lugesid sinna nende arvates halvad asjad kõva häälega peale, kortsutasid paberi kokku ja toppisid  kada sisse.  Tulid välja maailmamured (Zika viirus, Aafrika viirus, et poleks sõda jne). Punkti pani Sirje oma mõtetega. Ning siis ajasime pulkade ja harjadega kada tagauksest õue.

   

   

Öeldakse, et vastlapäeval on erakordne võimalus endale ise hea aasta tagada. Selleks, ei tohi unustada kolme asja: 
1) liulaskmist, mis  ennustab linade jõudsat kasvu (loe: jõukust ja edu) LASIME LIUGU!
 2) seajalgade söömist, mis tagab sigade tugeva tervise (loe: enda täis kõhu) ja võimaldab vahvaid vurre valmistada. SÕIME! HERNESUPPI SEES OLEVAT OLNUD SEAJALAD.
 3) kada ajamist (õlenuku või kaltsupalli) metsa või teise mehe maa peale, et oleks hea lina, vilja, karjaõnn (loe: muretu elu). TEGIME JA AJASIME KADA! Seda küll paaripäevase hilinemisega.

Kirja pani õpetaja Kaia Beres