Ootsin pühi tulemada pühi, pühi.....
Toredate ettevalmistustega suutsime pühad kaunilt vastu võtta.
Valmistasime lastega jõulukrässusid, mis jäid kaunistama koridori lage. Vanasti torgati vilja-või heinakõrred kartulisse, meie läksime kergemat teed pidi ja kasutasime vana plastiliini.
Juhani pere abiga jõudis rühma imekaunis kuusk, mille lapsed suurima rõõmuga kohe ära ehtisid.
Kuuse alla meisterdasime samblast mehikesed, kes pühadeks koju jõudsid. Lapsed värvisid tammetõrud, kastanimunad silmadeks ja ninaks ning tegid vanast riidetükist PVA liimiga mehikesele mütsilotu.
Lugedes Jõuluraamatust juttu "Sebastiani jõulupalavik" märkasime, et ka meil on kirjad jõuluvanale kirjutamata ja kuna kirjutamisega on meile veel nagu on, otsustasime seekord kirjale soovid hoopis kleepida. Selleks olid abiks põrandatäis ajakirju ja pilte. Kõige pealt joonistasid lapsed pildile jõuluvana koos kingikotiga, kuhu nad oma soovid siis hiljem kleepima pidid. Nii mõnelgi ei paistnud joonistus kingikuhja alt välja ja siis me arutasime kui palju kinke on jõuluvanalt mõistlik soovida, sest lapsi on ju üle maailma nii palju, kes teda enda juurde ootavad.
Traditsiooniliselt toimus igal jõulukuu esmaspäeval saalis advendihommik, kus päkapikud lugesid jõulumuinasjutte. Sel pildil jõudsime meie esimesena saali.
Iga päev käis uneajal rühmas päkapikk, kes tõi midagi rühma, kas mõne mängu, kommi vms. Kingikoti avasime alati ühiselt, tänutäheks lugesime päkapikule luuletuse või laulsime, eriti tore oli kotil trummi mängida.
Päev enne jõulupidu küpsetasime lastega piparkooke. Igaühel oli oma rull ja vormid, et ei oleks tühja ootamist. Eks kodused harjutused köögis ja lasteaias toimunud küpsetamised on meie lapsed osavateks küpsetajateks muutnud, igaüks nohistas vahvaid piparkooke teha. Piparkooke tuli lausa mitu kausitäit, mida sööme veel uuel aastalgi.
Et igavaks ei läheks, zongleeris Rita vahelduseks taigna pätsikestega.
Veidike juhendamist ja töö võib edasi minna.
Esmaspäevane mutifilmi vaatamine. Seekord tutvustas Jänku Juss meile jõulutoite, mida peopäeval lõunalauas ka ise sõime.
Traditsiooniline jõuluhommik Nurmenukkudega . Meie jõululaud sai tänu peredele nii rikkalik, et maiustamist jagub veel peale jõulegi. Sebastiani ema 24 lipsukesega kaunistatud jõulupuukesed muutsid peolaua tõeliselt kauniks.
'
Kuigi laud sai kaetud nii, et igaühe ette sattuks erinevaid maiustusi, tundus ikkagi, et sõbra ees on paremad palad. Ja nii meie õpetajad siis toimetasime, ikka kausike siia ja sinna.
Kristofer Robin kutsus ka venna peolauda, kuna temal jäi oma jõulupidu reisi tõttu ära.
Nautimist jagus terveks hommikupoolikuks.
Kui suurem isu möödas, tutvustasin lastele vanu majapidamise vahendeid, mille olin kodust kaasa võtnud. Näitasin kuidas kasutati söetriikrauda, kuhu vanasti pandi kuumad söed sisse, kuna elektrit talumajades veel polnud.
Kohviveskiga jahvatasid lapsed õpetajatele värsket lõunakohvi.
Jahvatamine polnud sugugi nii kerge töö, sõbra abi kulub marjaks ära.
Kõik lapsed said ära proovida lõhnava ja raske jahvatamise.
Lõunaoodet oodates said kõik lapsed katsuda kui raske on vana triikraud. Selgus, et vanasti pidid perenaised tugevad olema.
Laes rippuvad laste valmistatud jõulukrässid.
Hoolimata suurest ja magusast peolauast jagus lastel isu ka traditsioonilise eesti jõulutoidu söömiseks. Lapsed näitasid, et saavad kenasti hakkama noa-kahvli kasutamisega.
Ja kätte jõudiski imeline jõuluõhtu. Esitasime vanematele õpetaja Marise abi ja eeslaulmisega lavastuslikus vormis etteaste "Jõuluõhtu Nurmenuku talus", mis oli läbi pikitud vanarahva salmide ja lauludega.
Eeskava lõpetas muhe jõuluvana Uno, kes lastele kinke tuli tooma ja meile oma jõulumuinasjutu rääkis. Peale esinemist saalis said lapsed vanematega nautida hommikust peolauda rühmaruumis.
Peale peonädalat olid meil rühmad koos ning õed-vennad koos meiega. Aega mängimiseks, joonistamiseks jagus kõigile.
Meie suureks rõõmuks tuli 21. detsembril meile külla Oskari vanema Ester, kes on pärit Viljandimaalt. Kuna oleme oma rännakutes mulkide juurde jõudnud, oli kohalik murrak ja vanad lapsepõlve mälestused väga põnevad kuulata. Oskaril, kes oli vanemale toeks ja abiks, istus vapralt tema kõrval ja tal oli mulgikirjas lips ees. Vanema näitas ka mulgi lippu ja sealseid rahvariideid piltidelt. Ester luges lastele mulgi murrakus enda kirjutatud jutu ja kuna lapsed sellest midagi aru ei saanud, arutasime koos, millest see rääkis. Saime teada, et vanasti riputati vanaema talus kuusk lae alla, et toas rohkem ruumi oleks ja see ehiti õunte, präänikutega ja vahel riputati ka mõni komm jõulupuule. Lapsed said ka meie kuusele tolleaegseid "ehteid" panna, mis Ester kaasa oli võtnud. Koos mängisime Viljandimaalt pärit mängu "Vares vaga linnukene" ja vanaema lapsepõlvemängu "Haned, luiged tuge koju", mis oli meie lastele juba tuttav.
Lõpetuseks maiustasime enda valmistatud ja vanaema toodud piparkookidega ning kuulasime vanu mälestusi.
Kirja pani õpetaja Kaia
