PÜHADESÄRAS NURMENUKUD

 Ootsin pühi tulemada pühi, pühi.....

 Toredate ettevalmistustega suutsime pühad kaunilt vastu võtta.
Valmistasime lastega jõulukrässusid, mis jäid kaunistama koridori lage. Vanasti torgati vilja-või heinakõrred kartulisse, meie  läksime kergemat teed pidi ja kasutasime vana plastiliini.

Juhani pere abiga jõudis rühma imekaunis kuusk, mille lapsed suurima rõõmuga kohe ära ehtisid.

 


Kuuse alla meisterdasime samblast mehikesed, kes pühadeks koju jõudsid. Lapsed värvisid tammetõrud, kastanimunad silmadeks ja ninaks ning tegid vanast riidetükist PVA liimiga mehikesele mütsilotu.

  


Lugedes Jõuluraamatust juttu "Sebastiani jõulupalavik" märkasime, et ka meil on kirjad jõuluvanale kirjutamata ja kuna kirjutamisega on meile veel nagu on, otsustasime seekord kirjale soovid hoopis  kleepida. Selleks olid abiks põrandatäis ajakirju ja pilte. Kõige pealt joonistasid lapsed pildile  jõuluvana koos kingikotiga, kuhu nad oma soovid siis hiljem kleepima pidid. Nii mõnelgi ei paistnud joonistus kingikuhja alt välja ja siis  me arutasime kui palju  kinke on jõuluvanalt  mõistlik  soovida, sest lapsi on ju üle maailma nii palju, kes teda enda juurde ootavad.

Traditsiooniliselt toimus igal  jõulukuu esmaspäeval saalis advendihommik, kus päkapikud lugesid jõulumuinasjutte. Sel pildil jõudsime meie esimesena saali.

Iga päev käis uneajal rühmas päkapikk, kes tõi midagi rühma, kas mõne mängu, kommi vms. Kingikoti avasime alati  ühiselt,  tänutäheks lugesime päkapikule luuletuse või laulsime, eriti tore oli kotil trummi mängida.

 

Päev enne jõulupidu küpsetasime lastega piparkooke. Igaühel oli oma rull ja vormid, et ei oleks tühja ootamist. Eks kodused harjutused köögis ja lasteaias toimunud küpsetamised on meie lapsed osavateks   küpsetajateks muutnud, igaüks nohistas  vahvaid piparkooke teha. Piparkooke tuli  lausa mitu kausitäit, mida sööme veel uuel aastalgi.

Et igavaks ei läheks, zongleeris  Rita vahelduseks taigna  pätsikestega.

 

 Veidike juhendamist ja töö võib edasi minna.

Esmaspäevane mutifilmi vaatamine. Seekord tutvustas Jänku Juss meile jõulutoite, mida peopäeval lõunalauas ka ise sõime.

 Traditsiooniline jõuluhommik Nurmenukkudega . Meie jõululaud sai tänu peredele nii rikkalik, et maiustamist jagub  veel peale jõulegi. Sebastiani ema 24 lipsukesega  kaunistatud jõulupuukesed muutsid peolaua tõeliselt kauniks.



'

Kuigi laud sai kaetud nii, et igaühe ette sattuks erinevaid maiustusi, tundus ikkagi, et sõbra ees on paremad palad. Ja nii meie õpetajad siis toimetasime, ikka kausike siia ja sinna.

Kristofer Robin kutsus ka venna peolauda, kuna temal jäi oma jõulupidu reisi tõttu ära.

 Nautimist jagus terveks hommikupoolikuks.

Kui suurem isu möödas, tutvustasin lastele vanu majapidamise vahendeid, mille olin kodust kaasa võtnud. Näitasin kuidas kasutati söetriikrauda, kuhu vanasti pandi kuumad söed sisse, kuna elektrit talumajades veel polnud.

 Kohviveskiga jahvatasid lapsed õpetajatele värsket lõunakohvi.

 Jahvatamine polnud sugugi nii kerge töö, sõbra abi kulub marjaks ära.

 Kõik lapsed said ära proovida lõhnava ja raske jahvatamise.

Lõunaoodet oodates said kõik lapsed katsuda kui raske on vana triikraud. Selgus, et vanasti pidid  perenaised  tugevad olema.

 Laes rippuvad laste valmistatud jõulukrässid.

Hoolimata suurest ja magusast peolauast jagus lastel isu ka traditsioonilise eesti jõulutoidu söömiseks. Lapsed näitasid, et saavad   kenasti hakkama noa-kahvli kasutamisega.

Ja kätte jõudiski imeline jõuluõhtu. Esitasime  vanematele õpetaja Marise abi ja eeslaulmisega  lavastuslikus vormis  etteaste "Jõuluõhtu Nurmenuku talus", mis oli läbi pikitud   vanarahva salmide ja lauludega.

Eeskava lõpetas  muhe jõuluvana Uno, kes lastele kinke tuli tooma ja meile oma jõulumuinasjutu rääkis. Peale esinemist saalis said lapsed vanematega nautida hommikust peolauda rühmaruumis.

Peale peonädalat olid meil rühmad koos ning õed-vennad koos meiega. Aega mängimiseks, joonistamiseks jagus kõigile.

 Meie suureks rõõmuks tuli 21. detsembril meile külla Oskari vanema Ester, kes  on pärit Viljandimaalt. Kuna oleme oma rännakutes mulkide juurde jõudnud, oli  kohalik  murrak   ja  vanad lapsepõlve mälestused väga põnevad kuulata. Oskaril, kes oli vanemale toeks ja abiks, istus vapralt tema kõrval ja tal  oli mulgikirjas lips ees. Vanema näitas ka mulgi lippu ja  sealseid rahvariideid piltidelt. Ester luges lastele mulgi murrakus  enda kirjutatud jutu ja  kuna lapsed sellest midagi aru ei saanud,  arutasime koos, millest see rääkis. Saime teada, et vanasti riputati vanaema  talus kuusk lae alla, et toas rohkem ruumi oleks ja see ehiti   õunte, präänikutega  ja vahel riputati  ka mõni komm jõulupuule. Lapsed said ka meie kuusele tolleaegseid "ehteid" panna, mis Ester kaasa oli võtnud. Koos mängisime Viljandimaalt pärit mängu "Vares vaga linnukene" ja vanaema lapsepõlvemängu "Haned, luiged tuge koju", mis oli meie lastele juba tuttav.

 Lõpetuseks maiustasime enda valmistatud ja vanaema toodud   piparkookidega  ning kuulasime vanu mälestusi.

Kirja pani õpetaja Kaia