Tulnud äsja Viljandi pärimuskoolituselt ja sealt palju uut ja põnevat õppinud, soovisin sel aastal lastele kevadpühi tutvustada kui kiigepühi.
Kiigepühadega tähistati esimesi ilusaid ilmasid, poisid ehitasid suured kiiged üles, tüdrukud kiikusid ja laulsid. Väga oluline oli kiige külge siduda pael, millega sooviti häid soove ja sooja suve. Nurmenukud põimisid oma kiigepaelad koostöös sõbraga.
Trotsides hullu ilma, saabusime Vabaõhumuuseumisse 13.aprill. Külastasime vana rehetalu, kus uurisime kuidas vanasti elati- kuidas katust ehitati, vilja peksti jne.
Rehetalus said lapsed suurel puzzlel naised ja mehed kokku panna ja näha, millised on rahvariided.
Uurisime lähemalt veskit ja jooksime ringi, et sooja saada. Mere äärde joostes nägime vaid halli ja udust merd, mitte eemal asuvat sadamat, mida lootsime näha.
Kiigeplatsile jõudes sidusid lapsed oma paelad kiige külge.
Jagasime lapsed rühmadeks ja alustasime kiikumist. esialgu küll väga vaikselt, kuna lastel olid käes paksud kindad ja puukiik oli lumelörtsist libe.
Kui ühed lapsed kiikusid, siis teised laulsid neile kiigelaulu, seda minu eeslaulmisel. Rita õpetas lastele, kuidas kiigel hoogu teha.
Kui kiigutamised tehtud, siis asusime taluõuelt hiigel pühademuna otsima. Muna leidis üle Rihanna, mille sisu me sõbralikult ära jagasime.
Meil õnnestus lastega näha metsas kolme kitse, peale mida olid lapsed väga tähelepanelikud ja kiikasid pikisilmi metsa poole.
Külapoes uudistasime, mida kõike vanasti ühes poes müüdi. Poemüüja oli abivalmis ja sõbralik, ning utsitas lapsi arvama erinevate esemete nimetust ja kasutust. Vanaaegse pildiga sokolaadi ostes saime arvutamist harjutada,
Hoolimata hullust ilmast, oli meie õppekäik Vabaõhumuuseumisse vahva ja põnev!
Pildistas ja kirjutas õpetaja Kaia
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar