laupäev, 29. aprill 2017

DIGIPÄDEVAD NURMENUKUD

Alasniidu Lasteaed on ajaga kaasas käiv lasteasutus, kus juba  mõnda aega toimetavad  BEE-BOT robotmesilased, õpetajad valmistavad lastega multifilme ja õpivad muid tehnilisi vigureid  juurde.
Aprillis sai lasteavanemate abiga (Kadrilaada tulu, lisaks lasteaia raha) lasteaed endale interaktiivse tahvli, millest oleme ammu unistanud.



Käisime seda kohe Nurmenukkudega katsetamas.  Alguses proovisime kirjutada  tahvlile ehk seinale oma nime.  Saime teada, kuidas tahvlipliiatsit töötab, kuidas saab kirja muuta ja kustutada jne.











Seejärel avas õpetaja Kristel internetist toredad õppemängud vee kohta, kus lapsed pidi lugema kala nime ja lohistama pildi sõnaga kokku.






Mängisime arvutamise mängu





Seinatahvlilt saab ka multifilme vaadata, hetkel ekraanil Jänku Jussi video "Kuidas hoida vett".



Poisid kirjutasid  hai pildile kala kehaosade nimetused.





Lapsed tegid rühmas  robotmesilaste raja kaladest, kes elavad Eesti vetes.



Tehnika on põnev ja hariv, see tuleb vaid meie kasuks tööle panna!

Pildistas ja kirjutas õpetaja Kaia



NURMENUKUD ON MUUSEUMI GIIDID

Nii on, nüüdsest on meie lapsed ametliku tunnistuse saanud, et võivad  oma sõpradele ja peredele läbi viia muusetunde.
Enne tunnistuse andmist saime osa viimasest Kumu muuseumitunnist. Käisime läbi kõik saalid ja kordasime üle, mis neist meelde on jäänud.  Eriti hästi olid meeles lood, mis olid  esimeses kolmes saalis, kuna sealsete kunstiteoste juurde olid käinud imelised lood. Lapsed olid tublid ja oskasid vastata kõigile muuseumiõpetaja Andruse küsimustele, kes oli meie suurepärane juhendaja terve aasta.





Kuid oli ka üllatusi. ühes saalis pidid lapsed üles leidma uued maalid ja neist  meeldivama ette kükitama.   Maalide vahetuse tingis Eesti kunstniku autorinäitus välismaal, kuhu olid püsinäituse mõned maalid saadetud.




Vaatasime veel kord naljakat maali, kus geomeetriste kujundite sisse oli peidetud haige käega mees.


Põikasime sisse  huvitavasse saali, kus olid vaid pead, mis kõik rääkisid oma juttu. Lapsed pidid leidma taieste hulgast kummalise olendi, kes sinna ei sobi. See oli kajakas, mis  sümboliseeris  seda, et  inimene võib ükskõik kui tark olla aga kui  nad  kõik koos rääkima hakkavad, on see üks suur plära ehk kajakakisa.



Lõpetasime tunni Eesti jaoks sünge ajastuga, mis  rääkis sõjast ja küüditamisest ning inimeste valust, mida väljendasid ka kunstnikud oma töödes. Lastele pidi lahti seletama, mis piltidel sünnib. Miks vaid naised põllul tööd teevad (lapsed arvasid, et mehed magavad kodus), kuidas üks karjalaps oma lehma soost päästa üritab, miks inimesed öösel peredega läbi pimeda, külma vee põgenevad, miks maalil on varemes linn jne.




Helgema pildi sellest koledast ajast andis maal, kus naised tantsisid lehvikutega, et ehk igal ajastul on leidnud inimesed  kuidas end  rõõmustada.
Kunstiklassis jagas õpetaja Andrus meile kaasa paberid, mille lapsed ise ära  saavad värvida  ja neist hiljem lehvikud voldivad.

Ning lõpetuseks jagati kõigile tunnistused (magus komm peale kauba), mis tõestavad, et  lapsed on pädevad läbi viima  kunstitunde oma sõpradel ja peredele.  Väikestele giidile jäävad abiks Kumu mapid, kus kirjas kõik muuseumitunnid ja kaasa kunstitööd, mis tehtud said.









 Olime varunud endale veidi rohkem aega, et viimast muuseumitundi tähistada mänguväljakul aga nagu sel kevadel omane tabas meid rahe, tuule ja lörtsimöll. Kuid ega siis hull ilm lapsi mängimast takista, sai ronitud, kiigutud, keerutatud karusellil ja üks vallatu piltki ronilas tehtud.


Pildistas ja kirjutas õpetaja Kaia Beres