Alustasime oma teekonda muuseumipäeval varakult, kuna Energiakeskusesse pidime sõitma mitme transpordiga. Paljude laste jaoks oli trammiga sõit omaette elamus. Siin me oleme!
Muuseumiõpetaja rääkis lastele veidi mesilastest, küsis mida nad juba teavad ja oskavad ning siis läks mänguks lahti. Lapsed muutusid kõik mesilasteks, neid jagati tööülesannete järgi gruppidesse.
Kärje trooniks oli mesilasema, tal oli kolm valvurit ning kärje sisse puges kolm mesilasmuna. Ümber nende kogunesid töömesilased, kes tegid ümber kärje kolm ringi (kolm päeva), selle ajaga kasvasid mesilaspojad. Töömesilased toitsid neid.
Seejärel pidid töömesilased kärjed puhastama (neist läbi pugedes).
Kui tarud puhtad, läksid mesilased õienektarit koguma (ruumist tuli leida fotod, kus oli õitsev taim peal). Hiljem arutati ühiselt läbi, mis taimega tegu on, kas ta on mürgine või mitte.
Kuid mesilastel on ka palju vaenlasi, suurim neist on karu. Nüüd pidid kõik mesilased, lisaks valvuritele, kaitsma taru ja oma nõelaga (roheline kleepsutäpp) karu (muuseumiõpetaja) takistama.
Kõik, kes nõelanud olid, pidid maha kükitama, sest mesilane sureb peale nõelamist.
Saime lastega jälle targemaks, tänasime muuseumiõpetajat ja seejärel saime ka ise ruumis ringi uurida.
Leidsime sellise toreda ämblikuvõrgu, kuhu meie lühemad ja julgemad Nurmenukud sisse tahtsid pugeda ja seal vapralt rippuda.
Kuna kevad on lindudele peaspunumise ja munade haudumise aeg, otsustasime aidata toonekurge ja talle pesa valmis punuda. Peale väikeseid näpunäiteid punumitehnikast jagasime poisid ja tüdrukud võistkondadeks, et näha, kelle pesa tuleb tugevam.
Osavad olid mõlemad võistkonnad. Kui tüdrukud olid pesa valmis saanud, pugesid nad pessa ja ootasid, et poisid neile sobivat süüa tooks. Arutasime koos, mida võiksid toonekure pojad süüa.
Ja taas ootas meid pikk, kuid põnev reis lasteaeda tagasi!
Kirjutas õpetaja Kaia Beres
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar