MIDA KÜLVAD, SEDA LÕIKAD

Kevadehõng tuli meie rühma  sibulalõhna ja mullaste näppudega.

Esimene kevadekuulutaja olid sibulad, mille lastega ühiselt purkidesse kasvama panime. Kuna sibulaid oli vähem kui lapsi, sai igaüks kas lõigata, kasta või purki pista sibulamugula.



 Mõne päeva pärast oli juba tore  tulemus näha. Nädala pärast saime juba supi peale rohelist lõigata. 



Kõige rohkem meeldib meie lastele siiski sibulat hommikusöögi kõrvale näksida ja mida pikem vars, seda uhkem. Suure sibula söömise tuhinas on juba vanad mugulad õuepeenrasse pandud ja uued sirguvad akna peal.

Päikesevalguse tähtsuses  ja soojusest rääkides tegime lastega katse. Panime kaks ühesugust sibulat erinevatesse tingimustesse kasvama.  

 

Ühe sibula  päikese kätte akna peale ja teise pappkasti riiulile. Kahe nädala pärast jälgisime muutust. 
Pappkarbis sibul oli küll pikaks kasvanud kuid oli väga nõrk ja valgete pealsetega. Aknal kasvanud sibul oli  krõmps ja roheline. 



Internetist juurde uurides saime teada, et päikesevalguse tulemusel tekkib fotosüntees, mis on omakorda oluline, et eraldada hapniku  õhku ja vajalike vitamiine meie kõhtu. Taimedel  on nagu päikespatareid, mis imevad enda sisse päikseenergiat ja eraldavad selle hiljem vajalikul moel tagasi. Karbis kasvanud sibulal seda energiat seega polnud. Lastega arutledes saime aru, et meiegi vajame päikest, et laadida oma patareisid ja olla kena jumekat tooni. Keegi ei tahtnud välja näha nagu kõhetu sibul karbis. Panime sibula aknalauale ja mõne päevaga oli ta  palju rohelisem. Kuid  kui kasulik, seda me ei tea, sest jätsime ta igaks juhuks söömata. Aga sibul, mis oli karbis olnud 4 nädalat, vajus longu ja kuivas lõpuks päris ära.

Meie uhke taimelava, mis kaunistab aknalauda aga aitas koostada Juhani ema Magne, kes tuli ühel päeval koos oma pottide, mulla ja seemnetega ja pani iga lapse soovi arvestades nendega koos midagi mulda. Suur aitäh talle! Iga laps jälgis oma potti ise ja kastis vajadusel. Rõõm oli tõdeda, et igast seemnest sirgus taim. 

 

Nüüdseks on taimed juba ümbergi istutatud, nobenäpud ja  mullasõbralikumad lapsed aitasid need õueterassil suurematesse pottidesse  seada.



 Igal  lapsel on taas oma taim, et selle eest hoolitseda ja teda jälgida. 
 Aknalaua hernepeenra istutasime lastega ühiselt ja meie suureks rõõmuks on seal hetkel, maikuu alguses, väikesed herned küljes. Pole minu silm sellist imet enne näinud!  Hoiame pöialt, et ka hernes nii palju valmib, et seda süüa saame, sest ega pott asenda  ikka õuepeenart.
 




 

Ootame  ärevalt soojasid ilmasid, et taimed õuepeenrasse istutada ja plaanis on ka oma kartul maha panna, et saaks teada kuidas täpselt need kartulid siis tekkivad. Sügisel saame ehk vanasõnale kinnitust „Üks ema, üheksa poega“.