Jääkuninganna muinasjutt

Sel aastal võtsime  väikeste Nurmenukkudega ette sõidu Jõulumaale. Tuhandete kilomeetrite asemel piirdusime küll meie naaberkülas asuva  Tabasalu Noortekeskuse Jõulukontoriga. Käinud väga erinevatel jõulumaadel ja kogenud selle ümber rohkem kommertsi kui soojust kadus igasugune eelarvamus kui olime sisenenud lastega Jääkuninganna lossi. See kuidas väikesed ruumid olid kujundatud suure töö ja kuluga ehtsaks Jääkuningriigiks ja Päkapikumaaks, pälvis imetlust. Kui vahvad näitlejad oma jõulumuinasjuttu esitasid muutusid ka meie kõige rahutumad krutskivennad hardunud publikuks. Nii ehedat mängu ja kujundust pole ma ammu näinud.
Olles vaadanud ära muinasjutu, kus lasti jõulud Jääkuninganna laekast välja, liikusime kahes erinevas grupis töötubadesse kui nii võib nimetada Jõuluvana kontorit. Jõuluvana, muhe ja vahva mees nokitses parajasti oma motoriseeritud soome kelgu kallal. Ta lasi lastelgi nende tehnilisi oskusi kelgu kallal proovida, mis poistele palju põnevust pakkus. Seejärel piilusime lastega salaukse vahelt sisse kuidas päkapikuküla toimetas. Kelk terve, kutsus Jõuluvana meid enda ümber ja rääkis toredat jõulujuttu, jagas komme, kuulas me laulu ja tasuks jagas piparkooke. Lastel oli võimalus Jõuluvanalt küsimusi küsida ja oma elust rääkida, Kuna lapsed olid oskuslikult gruppidesse jagatud jagus Jõuluvanal mahti kõiki kuulata.
Taadiga hüvasti jätnud, suundusime meisterdamistuppa kus kostümeeritud tegelased meid ees ootasid ja õpetasid jõulututte meisterdama. Ka mina õpetajana sain jälle ühe kavala oskuse võrra targemaks ja laste meisterdamisrõõm oli piiritu. Tund mõõdus märkamatult ja samas ei tundnud, et  kiirus oleks  taga olnud.
Ma tänan südamest Tabasalu Noortekeskuse töötajaid, kes selle ürituse korraldasid ja soovin teile toredaid ideid ja jaksu ka järgmistel aastatel toimetada, sest tahame Teid lastega kindlasti veel

külastada.

ÜKS PÄKAPIKK PIILUS KAS LAPSED ON HEAD.....

... KUID MIDA SA ÜKSINDA SUUDAD VÕI TEAD.
Loodan, et tänaseks on see tore ja pikk luuletus kõigil peas.
Detsembri kuu algas meil suure päkapikutamisega. Vahvad ja värvilised sokid, sussid ilmusid  esimestel päevadel aknale ja igal lõunaajal täitusid need hea ja paremaga, sest lapsed on ju tublid. Vaid mõnel üksikul päeval oli mõnel lapsel sussi sees Pailapsiini tablett päkapikukirjaga kuidas paremaks saada ja mõnel  lapsel vastupidi mitu asja  päkapiku tänukirjaga. Kuna  kodust toodud jõulusokid olid nii kaunid, siis maalisime lastega  vahvad jõulusokid ka seinale.
Esimene nädal arutasime lastega teemal millised need päkapikud on ja panime neile nimesid. Meisterdasime päkapikke samblast ja käbidest (mis leidsid koha kuusepuul)

 joonistasime ja  maalisime paberile.

Õppisime lastega ka salapilti tegema, Selleks pidi küünlaga paberile joonistama ja seejärel selle vesivärvidega värvima. Peale minu koostatud salapildi, proovisid lapsed ka ise salapilte teha.

Voolisime veel  küünlaaluse käejäljest


ja tegime samblast jõulukaardi, sest jõuluajal tuleb  rõõmu teha oma lähedastele. Loodan, et kõik laste tehtud meisterdused rõõmustavad jõulude ajal nii vanemad kui vanavanemad.

Igal neljal advendihommikul (esmaspäeviti) oli saalis traditsiooniline päkapiku muinajutuhommik.

Kes varajased tõusjad olid (8.15), said sellest osa. Igal advendihommikul üllatasid päkapikud ka meie rühma. Saime endale suure raudtee alusega (mida Adeele ja Liisi aitasid kokku panna)



, tahvli mille peal tähti ja sõnu õppida, raamatuid, kostüüme ning käpiknukke, Oleme vaatamata kõigele ikka väga head Nurmenukud olnud!

Käisime 10.detsembril lastega Tabasalu Jõulukontoris, mis isegi minusugust skeptikut üllatas. Üle mitme aasta nägin nii südamega tehtud Jõulumaad ja toredaid inimesi, kes meile näitlesid ja meisterdamistoas tutte tegema õpetasid. Kõige suurema üllatuse valmistas  lastele muidugi jõuluvana, kes oli nii ehe ja tore, et hetkega tekkis tunne, et oleme Jõulumaal. Peale laste tublit laulu esitust sai igaüks kommi ja piparkoogi kaasa. Ja seda kõike vaid bussisõidu hinnaga. Kindlasti võiksime ka järgmisel aastal sinna minna.
Peagi oligi käes meie Jõuluhommik (17.dets).

Pidulaud täitus hetkega hea ja paremaga.



  Andrei isa loodud puuviljavaagen (maasikad jõulude ajal) ja Sebastiani ema jõulukimp(tulbid keset talve) olid nagu muinasjutust välja astunud ja pakkusid lastele suurt rõõmu. Pidusööki sai aga nii palju, et sellega saame veel uuel aastal mitu pidu teha! Kui olime lastega päkapiku disko ära teinud ja lauas suurema magusajanu rahuldanud nägimegi jõuluvana akna taga tulemas.

 Oh seda laste rõõmu, kilgati ja plaksutati.



Panime jõuluvana Uno istuma ja esitasime talle kõik õpitud luuletused ja laulud, mille peale lapsed kingitused sai.
 Kui olime jõuluvana ära saatnud,




 sahistasid lapsed ühiselt nohisedes pakid lahti ja see mis toimuma hakkas oli nii tore.



Kõik olid oma raamatutega nii rahul, nad näitasid neid meile Sirjega, uurisid neid kambakaupa põrandal või üksinda nurgas.




 Tundus, et jõuluvana teadis täpselt mida kellelegi tuua.Kui õue läksime saime teada millega jõuluvana Uno oli tulnud, ralliautoga Väle Põder. "Nojah, lund ju ei ole", ütlesid lapsed.
Lõunasöögiks oli meil peopäeval traditsiooniline jõulutoit:liha ja kõrvitsasalat. Lapsed said proovida oma osavust noa ja kahvli käsitlemisel. Väga tublid olid!



Õhtul läksime terve lasteaiaga Harku kirikusse kus toimus lasteaiapere ühiskontsert. Kuna meie olime viimased ja kõige väiksemad kasutasime kohale jõudmiseks bussi. Usun, et see kontsert oli omamoodi elamus lastele!
18.detsember oli minu viimane tööpäev sel aastal ja otsustasin selle lastega eriti magusaks teha. Alustasime hommikut kohe piparkookide küpsetamisega. Eelnevalt panime põlled ette, mis Kaieri ema oli meile toonud, juuste kinni hoidmiseks pistsime päkapikumütsi pähe ja töö võis alata. Rullida ja küpsetada võiksime lastega iga päev, see on nii põnev.




 Et ootajatel aeg igavaks ei läheks vaatasid  nad senikaua  kuidas Jänku Juss piparkooke teeb ja muid multikaid.
Õhtul kaunistas iga laps oma valitud piparkoogid, mis ta hiljem koju viis.






Sel õhtul saatsin lapsed koju suure JÕULUKALLIGA ja ühe väikese kuljusega, mis peaks paha tuju eemale peletama ja Hingelinnu rõõmuga asemele laskma.
Ja kaunis jõuluaeg võis alata.

PORGAND, ÕUN JA APELSIN - NEED ME SÕBRAD KOLMEKESI...

Hans Marten´i ema pakkus ühel päeval välja toreda idee tulla lasteaeda lastega värsket mahla tegema. Kolmandal jõulukuu päeval saigi see vahva plaan teoks. Hansu ema tuli suure kotiga kus oli kuhi puu-ja juurvilju ning uhke mahlapress. Peale laulmistundi ootas kogu see kraam meid puhastatud kujul juba laual. Igal lapsel oli võimalus valida meelepärased viljad millest mahla teha ja kõigi silme all tuli masinast välja kaunis ning hõrk mahl. Iga laps jõi oma tassi ka kenasti kohe tühjaks vaid üksikutel vajas värskse mahla joomine harjumist.
Igatahes oli selline mõnus vitamiinilonks selle suure päkapiku kommirall

i juures väga kasulik ning mõnus!
Aitäh Hans Marteni ema!

KADRITRALL TANTSU JA MÄNGUGA

Mardid saadetud jäime ootama Kadripäeva, et saaks end kaunilt valgeks kostümeerida.  Ja kätte ta jõudiski kauni ja külma talveilmaga. Lastele olid äga uhked kostüümid kodust kaasa antud ja julgemad panid need ka selga. Meie rühma kostüümilaegas pakkus lisaks kodustele vahvatele kostüümidele väärikat lisa.
Kuna valge lumi nii kutsuvalt õues meid ootas siis ei hakanud me aega viitma pika jutu ja külajooksuga vaid hakkasime kohe mängima ja trallima.
 Alustasime lõngavõrgu mänguga kus iga laps pidi lõngakera kätte võttes  ütlema ühe kodulooma nime, sest Kadrid olid pärit talust.

 Iga laps jäi hoidma lõngast kinni nii, et lõpuks tekkis võrk. Seejärel proovisime kükitada, hüpata, kikivarvule tõusta (hoides kõvasti lõngast kinni) jne ning kõige lõpuks keerutasime end ämblikuvõrku kinni. Lõbu ja nalja kuhjaga!


Edasi läksime teise tuppa kus rohkem õhku ja ruumi. Kuna Kadrid on usinad siis proovisime meiegi Kadride näpuosavust. Vaibal oli kuhi nööpe ja igal lapsel nöör.

 Lapsed pidid kiiruse peale ajama nööri otsa nii palju  nööpe kui jõuavad.






Mäng lõppes kui nööbid otsa said.

 Seejärel lugesid lapsed oma nööbid ära. Meie võidumehel oli 18 nööpi nööri otsas.

Kolmas mäng nõudis püsivust ja täpsust. Kuna Kadrid on usinad marjakorjajad, siis tuli üle tooliserva oma "vaarikas" või "mustikas" purki lasta.









Veidi harjutamist ja enamus lapsi sai ülesandega hakkama.
Vahelduses tegime  väikese Kadritantsu. Et Kadripäeval juba külmetab siis muusika vaikseks jäämisel tuli lastel jääkuju võtta.

 Tantsumöll tehtud tuli igal lapsel leida  toast üks paberist lumepall.  Mängisime võistkonniti "lumesõda".


Lõpetuseks istusime kõik ringi igal  lapsel  üks lumepall käes ja harutasime paberi  lahti.

 

Üllatus, üllatus selle sees magas väike lepatriinu kes oli talveunne jäänud. Laste rõõmuks oli see šokolaadist!


Õues pidasime lumesõda edasi, sest taevataat oli kadridele valge maa kinkinud.
Peale lõunasööki voodisse pugedes lugesin lastele lõbusaid kadrijutte kus kirjeldati läbi nalja kadrikombeid. Küll need uned võisid põnevad tulla!

SINDERMARTI-SANDERMARTI......

.......MARDID TULNUD KAUGELT MAALTA.......

kui kaugelt see on iseasi aga mõnda marti tuli ikka hommikul tükk aega silmitseda, et ära tunda meie rühma laps kostüümi seest või maski tagant. Vahvad vammused ja toredad lotud tegid sandid 

naljakaks.

 Pidupäeva puhul tuli õpetaja kotist  isegi huulepulk  välja millega külmavõetud põski joonistada ja koduahjust toodud söega sai joonistatud vuntsid ja habemed.

Vaevalt olime  jõudnud hommikuringi  ära teha kui naaberrühma sandid palusid lauldes luba sisse tulla. Võtsime nad rõõmu ja ärevusega vastu. Ah siis sellised nad ongi!

  Mardipere küsis meilt mõistatusi ja tantsis koos meiega  mardimängu ning lõpuks pani õpetaja üht väga naljakat trikki tegema. 

Mardipere ära saadetud hakkasime oma MARDIHOMMIKUT pidama.  Jagasime poisid ja tüdrukud pooleks ja vaatasime kes suuga põranda sulgedest puhtaks puhub.

Sulevõistlus nõudis parasjagu kopsumahtu ja vastupidavust, et neid väikseid ebemeid  vastaspoolele puhuda. 

Nalja sai ja kokkuvõtteks oli sama palju sulgi maas kui enne mängu. 

Hernenoppimine pesulõksudega oli nii põnev, et nii mõnelgi lapsel kadus aja ja ruumitaju, vaadati vaid, et korjatud hernestest kuhi selja taga kasvaks. 

Kui herned nopitud panid lapsed need ritta ja lugesid üle. 

Ja mis pidu see ilma tantsuta on. Panime muusika peale ja tantsisime marditantsu keerukujuga.

Mängud ja trall tehtud maabusime laua taha kus tuli  eelnevalt poroloonist lõigatud mask  ära kaunistada. Selleks kasutasid lapsed rasvakriite ja villa.

Kuna olime juba piisava kooli saanud mida need Mardid teevad ja kes nad on, otsustasime ka ise teisele naabriperele mardisanti joosta.  Hiireherneste rühm võttis meid lahkelt vastu. Meie lapsed küsisid neilt mõistatusi juurviljade kohta. 

Roberti esitatud mõistatus kartuli kohta pakkus meie vanematele lasteaiakaaslastele parajat nuputamist. Õpetasime naabrirühmale "Vaene mees ja rikas mees" mängu, mille laul meie lastele väga meeldib.

 Lõpuks mängis õpetaja Maie akordioni  ja lapsed laulsid ning tantsisid.

Nagu aru saite oli meie MARDIHOMMIK igati tegus ja väga lõbus!