Seekordse Kumu kunstitunni märksõnaks oli ARMASTUS kõige laiemas mõistes. Meie muuseumiõpetaja Andrus jutustas imelisi armastuslugusid skulptorite Amandus Adamson ja August Weizenberg tööde taustal.
Muuseumisaali astudes tabas poisse naerutuhin, kuna ümberringi oli erinevad paljad kujud. Meie muuseumiõpetaja võttis rahulikult aja maha, ütles poistele, et nad pole esimesed kes paljast kuju nähes itsitama hakkavad. Ta seletas poistele ära, et need ei ole paljad inimesed vaid kujud ja kunst. Palus kõigil naer kohe ära naerda, et see rohkem kedagi ei segaks, sest meie kunstitundides pidavat ees ootama veel palju paljaid kujusid, nii maalil kui skulptuuridena. Õpetaja rahulik seletus rahustas poisid maha.
Esmalt peatusime skulptuuri ees, mis kujutas tütart ema haual. Lapsed arutasid, mis meeleolu on tüdrukul, kus ta üldse on, kes on see naine, kelle portree kujul näha oli jne.
Selgus, et lapsed olid õigesti aru saanud, tüdruk kurvastas ema haual, see oli emaarmastus. Saime teada, et armastusi on väga erinevaid ja surm ei lõpeta veel armastust.
Raskusi tekitas skulptuuri materjali ära arvamine. Lapsed pakkusid plasteliin, savi, suhkur jne. Saime teada, et see on marmor, mis lihvimisel kaunisti ka sädeleb.
Tantsijatari vaadeldes saime teada, et marmor tundub küll kõva kivim, kuid väikesed detailid on siiski kerged murduma. Kuju tugevdamiseks meisterdati tantsijanna õhus seisva jala all marmortugi.
Amandus Adamsoni puuskulptuur muusikamuusast pakkus silmailu ja rohkelt detaile.
Järgmise puukuju ees kuulasime kaunist armastuslugu, mille tegelasteks olid Koit ja Hämarik. Saime teada, et nad kohtuvad vaid korra aastas. Lapsed pakkusid välja, mis aeg see aastas on millal armunud kokku saavad. Lapsed arvasid ära, et kõige valgem aeg on jaanipäev.
Järgmises saalis nägime August Weisenbergi kujusid Koit ja Hämarik, mis kuulusid enne sõda Estonia teatrile. Teise maailmasõja ajal kui Tallinnat pommitati ja Estonia teater tabamuse sai, olid vaprad mehed rasked kujud hävingust päästnud. Nüüd kuuluvad kujud Kumule.
August Weizenbergi kuulsate tööde sügis-ja kevadpoissi vaadeldas arutasime, kumba aastaaega kumbki poiss kujutab ja mis võiks olla sügisepoisi pokaalis.
Kunstistuudios nägime pilti talvepoisist. Kuigi arvatakse olevat ka suvepoiss, pole seda keegi näinud.
"Kes võiks küll olla see salapärane naine, õun käes ja uss piilumas jala taga?" Muidugi Eeva. Lapsed kuulasid põnevusega piiblilugu Eevast ja Adamast ja sellest kuidas madu oli ahvatlenud Eevat keelatud puu vilja sööma, mille peale jumal nad paradiisist ära ajas. Ja peale seda on inimeste elu väga raske.
Vaatasime animatsiooni kolm korda. Esimene kord kordas muuseumiõpetaja kõik kujutatavad pildid üle,teisel korral pidid lapsed olema nagu spordireporterid, kes räägivad, mida näevad ja kolmandal korra nautisime multifilmi vaikuses. Selle meloodia meeldis lastele väga ja nad ütlesid, et vaikuses oli ikka kõige parem filmi vaadata.
Kunstisaalis ootasid lapsi valged plastiliinitükid, mis meenutasid marmorit. Laste ülesanne oli plastiliinist teha mingi vili ja mõelda, mis juhtub inimesega, kes seda sööks.
Voolimise ajal näitas õp.Andrus meile Weizenbergi kolmandat ehk talvepoisi pilti. Suvepoisist ei tea aga keegi midagi.
Kui viljad valmis, said lapsed rääkida, mis vilja nad tegid ja kuidas see sööjale mõjub. Laste fantaasia oli piiritu!
LASTE JUTUST JÄI SIISKI KÕLAMA, ET NENDE VILJAD TEEVAD ILUSAKS, TARGAKS, VÕLURIKS, HEAKS JNE. HEADUS JA ARMASTUST VÕIDAB ALATI!
Loo kandis teieni õpetaja Kaia
