NELI KANDJAT, NELI ANDJAT, KAKS KOERAKAITSJAT, ÜKS PARMUPIITS.....

Piimanädalal  rääkisime piima tähtsusest ja loomadest, kellelt piima saab. Rääkisime veidi ka teistest loomadest ja nende vajalikkusest.

 Et kõik õpitu kinnistuks mängisime erinevaid õppemänge ja tegime teatrit. Reedesel päeval kui meil on mänguasja-ja lavastuste päev, tegime lastega "Muna" etendust.  Lapsed jagasid ise osad ja olid oivalised näitlejad.

 Suure piimajoomisega oli järele jäänud palju kilest piimapakke, mis me taaskasutusena lehmakesteks meisterdasime, et lapsed teatrit ka kodus saaksid teha.

Õpetaja Urvega tehti orienteerumismänguna Piimauto rallit. Koguti piimaklaasi  peale kleepse ja kiiremad said "KIIRE PIIMAUTO" medali.

  Õues said lapsed  proovida lehmalüpsi, et kinnistuks teadmine-piim tuleb lehma udarast, mitte poe tagaruumist. Lüpsmine meeldis lastele nii väga, et seda lubasin teraapia korras teinekordki teha.

Pildil hoiab Hugo Punikut kinni ja Simona õpib kõrvalt, meeskonnatöö!

 Lehm sööb rohtu aga rohuga saab ka joonistada.

Õpetaja Ritaga koostasid lapsed ise vahva fantaasiajutu lehmakesest. Juttu illustreerisid imearmsad must-valged lehmad.

Nädala lõpetasime kokandustunniga. Tegime keefirist ja vanaema moosidest jogurtit ja jäätisekokteili. Põnev oli vaadata kuidas erinevad värvid valge piimatoote värvi muutsid. 

SEE ME VANAISAKE, SEE ME VANAEMAKE......

....SEE ME KALLIS ISAKE ,
SEE ME ARMAS EMAKE ,
SEE ME VÄIKE PISIPÕNN
KÕIK ME KOKKU PEREKOND.

Septembri teisel nädalavahetusel oli vanavanemate päev. Lastega vanavanematest  rääkides on meelde jäänud, et kõik vanaemad on imehead pannkoogi küpsetajad ja vanaisad tublid puutöö tegijad ning  jalgpalli  ja peitusemängu meistrid.
Kuna september on saagikoristuskuu ja magusamad marjadki juba ammu purgis, siis ostsustasime proovida vanaemade pannkooke ja eks sinna peale kulu üks törts moosigi ära.
Mõtlesime välja hommikuse  MOOSIPEO, sissepääsuks vahva moosipurk ja vanaema retsepti järgi küpsetatud pannkoogid.  Peole ootasime kõiki vanavanemaid. Paljud vanaemad-vanaisad käivad tööl või elavad kaugel ja seetõttu tuli vanaemasid kohale alla kümne. Vanaemade hellus  jagus aga mitmele lapsele korraga.



 

 Lastele meeldis vanaemadega koos olla ja seetõttu üritame järgmine aasta peo korraldada nii, et enamus vanavanemaid kohale jõuaks.

Vanaemadele kohaselt ei tuldud tühja käega. Kes tõi korvitäie õunu, kes  meisterdatud vanaema, ja muidugi hulga pannkooke ja moose. Meie moosiriiul sai uhke. Saame veel pikka aega maiustada.
 


 Hommikuringi lauluga alustasime mängu-ja lauluhommikut, mis olid kõik vanast ajast pärit. Kuid tundus, et vanaemadki olid piisavalt noored, et neid teada.

    

 




Laste suur soov oli vanemadega telefoni mängu mängida. Tore, et vanaemade kõrvad ikka erksad on, sest sõna jõudis puhtalt mööda "juhet" teise torusse.
 Oskari vanaema luges meile enda kirjutatud raamatust Viljandi murdes luuletuse ning õpetas kätega tegema "Tii, tii tihane.....".


 Elise vanaema luges toreda luuletuse, mille saatel lapsed mänguväljakul turnivad. Ketteri algatusel laulsime koos "Põdral maja metsa sees".Koos mängisime "Midrilind" ja "Rikkas mees, vaene mees mängu".
Mäng ja tants tegi näljaseks ja nii me pannkoogilauda suundusimegi.









 Iga laps võttis riiulilt oma moosi ja kui pannkooke teiste omi veel mekiti, siis moosi hoidis iga üks kiivalt oma ees.


Vanaemad askeldasid ümber laste ja pidime tõdema, et küll oleks tore kui meil iga päev lasteaias selline abivägi oleks.

                                                  

Hellusehetk....

 

Vanemaga on lõbus joonistada....

 Vanaemade jutud on need kõikse põnevamad...

Palusime vanaemadel pannkoogi retseptid kirja panna ja meile saata, et  need raamatusse köita ja koos lastega illustreerida.

VEERE, VEERE PÄEVAKENE.....

Sellist nime kannab sel aastal meie traditsiooniline õueseikluse kuu.

Pärimusmuusika koolituselt ideid ja innustust saanud   usinad Alasniidu õpetajad otsustasid  viia  lapsedki vanade mängude ja laulude juurde. Seda seekord siis õues.

Külalisi meie ÕUESEIKLUSE avaüritusel oli teistestki Harku valla lasteaedadest.
Peo juhatas sisse Lilli parmupillimäng ja Lupu algatatud vihmaloits, sest tumehall vihmapilv piilus eemalt peoplatsi peale. Ja peab ütlema,et loitsust oli abi, peo ajaks õnnestus lausa päike välja meelitada.

Viies erinevas punktis sai halge visatud, "Midrilindu", "Riia linna väravad"mängitud, kotijooksu ja palju muudki põnevat tehtud. Pidu viisid taas kord läbi Lilli ja  Lupu, kes õpetaja Urve juhendamisel ringi toimetasid ja nalja tegid.
 Teises punktis õpetasid Männijaani talu peretütred Maie ja Kaie  Valgamaalt "Midrilind" mängu ja rääkisid vanadest hiie kohtadest. Parmupill aitas meeleolu luua.






Lõpetuseks sai iga rühm aukirja ja iga laps oma õnnenööbi, väikese mõistatusega: "Puidust mehike, kahe silmaga, istub augus ja hoiab pluusi kinni" ja janu kustutuseks mahlajook.

 Lõpetuseks sai Lilli ja Lupuga  mälestuseks pilt tehtud.

Peo pani kirjapilti
õpetaja Kaia Beres

MÕISTA, MÕISTA "ÜKS EMA, ÜHEKSA LAST"

Muidugi kartul. Ja see vanasõna sai lahenduse läbi laste praktilise aiatöö. Talvel mõistatusi lahendades tekitas nimelt see lause  lastes palju segadust. Kuidas üks ema ja üheksa last, kas kartulit siis tuleb ühest seemnest nii palju. Otsustasime katse ise läbi teha ja istutasime mais  lastega meie õuepeenrasse 6 kartulit.
 Mihklikuul oli õige aeg hakata saaki korjama. Rivistasime lapsed üles ja kolmeni lugedes sai kolm poissi kartulipealsed välja  tõmmata.



Laste elevus oli suur. Kas tõesti on mulla sees peidus kartulipere.
  

Usinalt hakati kaevama ja rõõm oli  iga mugula puhul suur. Viimaseid kartuleid kratsiti juba paljaste kätega mulla alt välja. Nägime ka ema kartuleid, mis küll tuli ära visata kuna nende aeg oli lootusetult läbi.


Toas pesime saagi ära ja iga laps valis endale meelepärase mugula.
 

 Otsustasime lastega ise mahedat kartulurooga teha. Selleks pidid lapsed kartulist sektorid lõikama, mis oli paras pusimine.
 
Viimased nobenäpud maitsestasid kartulid ära ja seda ohtra paprika, pipra,soola seguga.

  

Lapsed sõid oma kartulit ja kiitsid, mis sellest et vürtsi läks vähe palju. Järgmine kord proovime uuesti, sest kartulit jäi veel teiseks korrakski.

Pani kirja õpetaja
Kaia Beres

ÕNNE SOOVIME SUL, ÕNNE SOOVIME SUL...

Suvi sai läbi ja   väikesed sõbrad on  taas kõik lasteaias.

Rõõm teineteist näha oli seda suurem, et ees ootas suur peonädal. Ära tuli pidada kõik suve sünnipäevalaste peod ja meie armsa lasteaia sünnipäev, sel aastal juba neljas.  Nagu meie Nurmenukud tähele panid, lasteaed on noorem kui nemad.

Sünnipäevatralli avas Kaier.



 Oskari, Hansu  ja Hugo sünnipäeva otsustasime pidada lasteaia sünnipäeva hommikul, et pidu ikka vägev oleks.



 Kõik tähtpäevalised said  kätte sõprade paid heade soovidega, mis said mälestuseks köidetud sünnipäeva raamatutesse.

Lasteaia sünnipäeva peo ettevalmistusi alustasime juba eelmisel päeval, mil lapsed koos õpetaja Ritaga tegid valmis küpsisetordi.

Sünnipäevahommikul  jäi meil vaid lastega kogu kodust kaasa antud nii  magus  kui ka  vitamiinirohke kraam tordile laduda.



 

 Lapsed otsustasid, et teeme tordile lasteaia pildi oma kaunite värviliste triipudega ja number neljaga.

Viisime oma tordi saali kus ees ootas terve lasteaiapere. 



Lilli avas peo parmupilli looga. Varsti jõudis saali ka Lupu lasteaia kauni lipuga. Lastel oli nalja kui palju kui nad ühiselt seda lahti pusisid.



 Kui lipp avatud, juhatas direktor Inga peo avatuks ja soovis kõigile toredat peopäeva ja vahvat lasteaia aastat.

Koos Lilli ja Lupuga tantsisime  vanu ringmänge ja laulsime lasteaia hümni.

Kõige lõpuks käisime läbi peolaua eest, et vaadata ka teiste torte. 

 


Meie oma oli kõikse ilusam, arvasid lapsed ja ka kõige magusam. Seda kindlasti,  sest kõik mis tordile kaunistuseks ei mahtunud sai iga lapse koogitükile peale laotud.

Aga eks pidu peabki magus olema!