VANAVANEMATE PIDU NURMENUKK RÜHMAS

Mul on hea vanaema,
ja hea vanaisa ka.
Vanaema on vahest kuri,
talle meeldib koer Muri.
Vanaisa on nii ja naa,
ta on hea ja kuri ka

Septembri teisel nädalal tähistasime vanavanemate päeva  pirukapeoga. Kutsusime vanaemad ja vanaisad lasteada meiega lustima. 

Hommik algas  muffinite küpsetamisega.

Õhtul aga oli rühmaruum head pirukalõhna täis.  Vitamiiniks tõi Hugo vanaema meile korvitäie õunu, mille nad koos teise vanaemaga kohe ka tükkideks lõikasid.

 

Kui õunad lõigatud, vaatas vanaema üle, kuidas poisid kabemänguga hakkama saavad. Vanaema ise on Hugole selgeks õpetanud male, mida Hugo hea meelega teistelegi lasteaia sõpradele  õpetab.

 Lapsed olid pidupäeval võõrustajad, kes pidid hoolitsema vanavanemate eest, neile oma  rühmaruumi ja mänge näitama.

 

Pirukaid  saabus nagu ahjust, meie ülesanne oli need vaid kiirelt lauale sättida.

 

 

Kui kõik kohal,kutsusime vanavanemad tagatuppa, palusime neil istuda ja esitasime lastega väikese kava merelauludega, kuna sel aastal on meie teema "Näoga mere poole"

Kui meie laulud, tantsud ja mängud olid tehtud, palusime vanavanemad teelauda, mis olid armastusega valminud hõrgutisi täis.

  




Sel kuul oleme lastega rääkinud oma juurtest, kust me pärit oleme, kes on meie vanemad ja vanavanemad. Kodudes valmisid sugupuud. Meie  palve vanavanematelegi oli, et nad koos lapsega teeksid oma pere sugupuu. Kunstnikel oli võimalus kasutada erinevaid vahendeid (värvid, liimid, pliiatsid jne)

Puud, mis valmisid olid väga huvitavad ja omanäolised ning hetked vanavanematega jäävad kauaks laste hinge!

Peo pildistasid üles Ülle ja Rita, loo kirjutas Kaia

MERESEIKLUS MURASTES

KIK projekti toetusel saime Nurmenukkudega minna mere äärde seiklema ning seda koos giidiga, kes tutvustas meile mereelu lähemalt.
Teekond algas Muraste vana tuletorni juurest  ning me matkasime läbi udu mööda kitsast teerada, üle kraavi ja oja kuni jõudsime imelise maastiku ja vaatega merekaldale.

Kuigi oli udu, oli vaade  rannikule vapustav.

Siilikesed udus. Esimeses juturingis kordasime üle matkareeglid, ohud ja võlud, mis on mere ääres. Taamal oli plinkiv tuletorn, kordasime üle ka selle , milleks on üldse tuletorne vaja.

Edasi viis teekond mööda järsku, kuid kaunist rannikut.'

Metsatukka jõudes tutvustas giid ohte metsas. Kuna Eesti metsades on palju mürgiseid taimi ning marju, peaksid lapsed näitama  marju enne vanematele kui neid korjavad ja suhu pistavad.

 

 Maikelluke, kes kevadel nii kaunis ja lõhnav on, võib sügisel oma mürgiste marjadega palju kurja teha.

Mere äärde jõudes olid lapsed koheselt võlutud kividest ja hakkasid neid merre loopima. Giid õpetas ka siin ohutult käituma. Selleks, et õnnetusi vältida, pidid lapsed tegema pika rivi, endale ruumi jätma ja veenduma enne kivi viskamist, et keegi neil ees ei ole.

Robert ja Simona leidsid salajase koopa.

Kividest moodustati igasuguseid toredaid torne.

  

Et veidi rohkem merest teada, kogunesime juturingi. Giid näitas erinevaid  rannalt korjatud vetikaid ja näitas pildil, kui sügaval vees neid leiab.  Saime teada, et meie meres on  mitu erinevat liiki vetikaid. Lapsed said neid ka ise käe vahel katsuda. Kuulsime, kes kõik vetikate sees elavad. Seega said laste kivi viskamisega nii mõnedki veeolendid viga. 

Fotode abiga kordasime üle   Läänemere kalad.

Samal ajal kui giid rääkis, kerkisid laste ette kivimäed. 

 

  Edasi liikumise mööda mereäärt.

Loodus andis ainest looduskunstiks.

 

 Kaunid vaated merele.

 

 Tund hiljem oli udu taandunud ja päike hakkas soojendama maad ja meid.

Iga laps pidi endale leidma rannalt  jõukohase kivi, mida   hiljem lasteaias 

 värvida. 

Ja lõpuks jõudis kätte kaua oodatud hetk, mil võis piknikukotid avada. Nii kuis ikka, oli isu oli   nõnda hea nagu poleks mitu päeva süüa saanud

Kõht täis, kuulasime veel giidi meretarkusi. Kordasime üle, miks ei tohi prügi endast maha jätta ja mis ohtu kujutab see merele ja sealsete elanikele.  Ja mida kasuliku saab teha taaskasutusena  plastpudelist (fliisid). 

Kuulsime, kuidas tekkivad kivid ja vaatlesime väikeseid karbilisi, mis olid nii pisikesed, et vaevu olid silmaga nähtaad. Pildilt aga nägime, mida kõike need tegelased endast ei kujuta.

Tagasi liikusime mööda metsarada. Nägime imelisi ämblikupesasid, kuulasime mida puu räägib...

 Urve tahtis meile veel salapäraseid koopaid näidata, kuid see ebaõnnestus kuna merevesi oli tõusnud ja lapsed poleks kuiva jalaga koopani jõudnud.

Poisse huvitas maamärk, nii mõnigi küsis, et miks see korsten siin on.

Enne bussi minemist tegime kordamisringi, kus iga laps pidi ütlema, mida tema matkalt õppis.

Pildistas Ülle ja kirja pani Kaia